Alustuseks pean mainima, et Austraalia kärbsed on natuke teistsuguse kasvatusega. Harilik keskmine Eesti Harju hall tuttkärbes on suhteliselt tagasihoidlik nagu eestlane ise. Ajad ära, siis ta läheb kahetseb kuskil nurgas natuke ja tuleb tagasi mõne aja pärast. Aga need Austraalia kärbsed ei kahetse midagi. Pead kaks korda ära ajama, siis raibe teeb su nina ees väikse tiiru ja maandub kohe sama koha peale tagasi.
18.09 Nüüd algas meie kahenädalane puhkus ja olime teel Whitsunday poole, natuke möödas Home Hillist, viskab auto järsku tulukese spidomeetrile püsti, et mootor on liiga kuum. Tõmbasin teepervele, et vaadata, milles probleem. Mingi junn lasi mingit vedelikku kuskilt läbi, kuid oli aru saada, et ilmselt on radikas asjaga seotud. Nojah, mis teha. Olime Home Hillist ca 10 km kaugusel ja võtsime suuna sinna poole, sest ma teadsin, et seal on autoremondi töökoda, olin seda seal varem näinud, kui seal peatusime. Auto lubas meil sõita kuskil paar kilomeetri enne, kui mootor kuumenemismärke hakkas näitama, siis pidime jälle teepervele tõmbama ja ootama millal atribuutika jahtub. Selles mõttes läks hästi, et just enne auto katkiminekut olime me püstloodis kitsast mäest üles sõitnud, et Mount Inkermani vaateplatvormile saada. Poleks just kõige lahedam olnud, kui keset mäge mootor üle oleks kuumenenud. Hah. Igaljuhul, jõudsime siis Home Hilli rest areasse, uurisin ja puurisin, et äkki saab ikka selle probleemi kuidagi ise lahendatud ja peaaegu saigi. Jahutusvedelik oli radiaatorist täiesti otsas. Lippasime bensukasse ja ostsime jahutusvedelikku. Mürasin seal auto kallal ja tuli mulle appi Robert, kes on endine torumees, kuid jagab autodest kah, sest isa tal oli automehaanik ja poeg pidi ka olema. Igaljuhul valasime jahutusvedeliku radikasse ja selgus, et salongi soendaja on katki, see pritsiski vedelikku välja. Aga ei hullu, Robert otsis oma karavanist riistad, klambrid ja kõik muu vajaliku, et salongi soendaja lahti ühendada ja torud kinni kruttida. Üks klamber jäi puudu ja ta tõi oma karavanist traadist riidepuu, mille katki lõikas ja millega toru kinni keerasime :) Sellised Austraallased siis. Igaljuhul saime seal lähedal järgmise päeva hommikuks remondiaja ja lõunaks lubas auto korda teha ja nii oligi. Plekkasime 120 dollarit ja sõit Whitsunday poole võis alata.
Mount Inkerman
19.09 Teist korda auto katki ei läinud ja päriselt jõudsime ka kohale Airlie Beachi linna. Tore väike linnake ookeani ääres, sõitsime igalepoole ja igalpool oli äge. Suured sadamad suurte lukskatamaraanidega, väljas 30 kraadi sooja ja hakkas päev jälle õhtusse veerema ning oli vaja leida ööbimiskoht, tasuta ööbimiskoht :) Leidsime oma targast puhkealade raamatust ühe pargi, kus on grillid, wc, dušš ja hakkasime sinna poole liikuma. See oli 20 km eemal melassilõhnalises Proserpine'i linnas. Kohapeale jõudes selgus, et puhkeala on, kuid kohta karvanidele ei ole, on lihtsalt parkimiskohad. Kuskile mujale minna enam ei olnud ka, väljas oli pime ja jätsime auto sinna parkimiskohale ja magasime seal. Ärkame hommikul üles ja kae uruhiirt, ment oli tund tagasi meile kojamehe vahele lipiku pistnud, millel seisis, et olime ööbinud riigi maal ja trahv 220 dollarit. Aega maksmiseks 28 päeva. Palju õnne! Saime teada, et terves Whitsunday regioonis ei tohi kuskil niisama ööbida, ainult kindlates kohtades nagu karavanipark jne. Whitsunday regioon on kuskil Eestisuurune ilmselt :) Aga ei hullu. Vigadest õpitakse. Oleks saanud muidugi karavanipargis odavamalt ööbida. Hehe.
Airlie Beach
20.09 Läksime Airlie Beachi tagasi ja leidsime sealt odava, võrdlemisi luksusliku karavanipargi. WC ja dušširuumid olid täiesti luks. Parem isegi, kui mõnes Eesti SPAs. Dušširuumis käis muusika ja päris hea muusika kusjuures. Oli teleka vaatamise ruum, mida keegi ei kasutanud ja köök, mida kasutasid kõik. Airlie Beach hakkas juba koduseks muutuma. Käisime õhtul linnapeal, sõime pizzat, tsillisime ja vaatasime, mis toimub. Karavanipargis olid pardid, kakaduud, Ansipid (panime ühele linnule nimeks Ansip, sest ta näeb välja nagu Andrus Ansip), papagoid. Papagoidel oli kindel söötmisaeg, kus pakuti neile vees leotatud saia. Võtsid saia pihku ja tüübid lendasid sulle käe peale, pähe ja igale poole. Peaasi, et saia saaks. Üks kakaduu hammustas Liisil näpu katki, kui Liis teda käe pealt söötis, lind tegi valearvestuse. Muidu ilusad linnud aga kui nad häält teevad, siis see on lihtsalt kole. Eesti varestega paras paar. Liis ostis poest spetsiaalse linnusöögi, mida ta ka hoolega kümnele pardile söötis auto juures. Ühel hetkel oli järsku mingi 30 parti meie auto juures ja neid tuli juurde. Mul oli veits häbi ja ma hakkasin neid laiali ajama, sest ümberringi olid ka ju inimesed ja ilmselt nad juba hakkasid vaatama, et johhaidii.
Rainbow lorikeet
Kakaduu
22.09 Õhtul, kui oli mõõn, siis tahtsime jalutada saarele, kuhu muidu ei saanud. Jalutasime, jalutasime, ilgelt mudane oli, nagu mingi vedela pasa sees astuks. Jõudsime suhteliselt lähedale, kui mingi veeloom Liisi jala suunas rünnaku tegi. Liis arvab, et tegu oli kas veemao või kaheksajalaga. Veemaod on sellised toredad tegelased, kelle mürk on nii tugev, et inimene viskab hammustuse tagajärjel 2 sekundiga sussid püsti.
Saar
Vrakk saare kõrval
Tõusu ajal
Mõõna ajal
Mida kõike ka rannalt ei leia
Teokarpide assortii
Tükike Great Barrier Reefi ehk koralli
23.09 Järgmiseks päevaks olime omale broneerinud Ocean Rafting paadisõidu Whitsunday saartele, kus peatusime Whitsunday Islands rahvuspargis ja läksime Hooki vaateplatvormile valgeranna voolujoonelisust vaatama. Enne seda snorgeldasime ookeanis ja siis sõime külmas rootsi lauas erinevaid asju. Ütleme nii, et päev läks liiga kiiresti. Lõpus, sadamas, lükkas paadimees gaasi põhja ja keeras rooli paremale välja ja tegime poolkummuli suurel kiirusel ringe. Seda teeks veel.
Whitsunday Islands rahvuspark
Whitsunday Islands rahvuspark
Hooki vaateplatvorm, vaade vasakule
Hooki vaateplatvorm, vaade paremale Whitehaveni rannale, kuhu hiljem ka suundusime
Whitehaven beach
Valge, puhas ja mannakreemipehme liiv
Whitehaven beach
Gorilla
24.09 Peale viite päeva Airlie Beachil olemist ei tahtnud niiväga sealt enam ära minna, sest seal oli hea :) Asjad olid paigas. Aga vaatamata sellele pidime hakkama tagasi liikuma ülespoole, kuhu meile oli pakutud papaiade korjamise tööd. Tegime vahepeal peatuse Bowenis, mis tundus inimtühi lennuväljasuuruste tänavatega linn. Otsisime üles mõned vaateplatvormid ja käisime seal vaatamas.
Flagstaff Hilli vaateplatvorm
Horseshoe vaateplatvorm
Vaade Horseshoe lahele
Horseshoe lahe kaldal
Õhtuks olime tagasi Home Hillis, kus me olime asjade kokkulangemisel juba kolmandat korda :) Helistasime papaiade korjamise töö asjus, et tööle asumise detaile arutada, kuid mees nimega Hayden ei vastanud. Saatsime talle sõnumi. Kell oli juba pool 6 õhtul. Tund hiljem ikka vastust ei tulnud, väljas oli juba pime, pikutasime oma autos tagaluuk lahti. Järsku tulid meie juurde üks korealane ja kaks sakslast ning pakkusid tomatikorjamise tööd neljaks päevaks, mis sobis ideaalselt, sest see töö oleks kestnud pühapäevani ning esmaspäevast oleks alanud papaiade korjamine. Võtsime töö vastu muidugi. Järgmisel hommikul saime Haydenilt sõnumi, et papaiade korjamise töö lükkub edasi kuu aega. Hehee. Vana raibe. Nii et peab peale neljandat päeva jälle tööd otsima hakkama. Või siis mitte. Hah. Tegelikul on nüüd lugu selline, et me oleme juba kuu aega olnud selles tomatikorjamise farmis, sest me olime lihtsalt nii tublid ja ägedad inimesed, et nad ei saanud meil minna lasta :) Ja tundub, et me olimegi neil tiimist puudu. Liis on tõusnud karjääri jooksul juba korjajast pakkijaks. Mina endiselt korjan ja vahel, kui palju tomateid on, siis aitan neil pakkida ka. Ma koguaeg ei taha pakkida, sest mulle meeldib põllupeal rohkem olla. Ma vist hakkan Eestis farmeriks, sest see on palju ägedam, kui kontoris olla haha :) Farmis töötab 9 päkkerit ja 4 preliiget. Tegu on väikse perefarmiga ja me oleme hullult rahul, et sinna sattusime.
No comments:
Post a Comment