Eelmine kord saite palju lugeda, seekord vaadake pilte!
Ja ongi
juba 24. märts. Ootame Liisi vanemaid Sydney lennujaamas. Tegelt me
ei pidanudki palju ootama. 2 minutit ja juba nad tulidki, ajastus oli
lihtsalt ideaalne. Kuna Liina ja Hillar lendasid siia kõigest kaks
päeva, siis me neil puhata ei lasknud. Läksime viisime asjad
karavaniparki, kus me ööbisime ja sõitsime linnapeale tagasi.
Külastasime Sydney ooperimaja, Harbour Bridge'i. Tahtsime minna
Sydney Eye Towerisse, kuid ilm oli nii kehv ja pilved nii madalal, et
soovitati järgmine päev tagasi tulla, kuna nagunii midagi ei oleks
näinud. Lõpuks hakkas vihma ka täiega sadama ja mis sa sellise
ilmaga ikka teed. Lähed karavaniparki muidugi. Järgmisel päeval
käisime ära tornis ja ka Madame Tussaud muuseumis. Kõige rohkem
jäi meelde Yao Ming, kes on üks pikemaid korvpallimängijaid üldse.
Tema pikkus on 229cm. Elajas.
Sydney ooperimaja
Sydney ooperimaja
Sydney Harbour Bridge
Sydney sadamasild
Sydney kesklinn
Kivipits tänaval
Meelelahutus pargis
Vaade Sydney Eye Towerist
Kapten Cookiga
Lenduriga
Alfiga
Yaoga
26.03 Järgmisel
päeval tõmbasime Sydneyst lesta ja põrutasime Melbourne'i poole.
Kuna Melbsi oli pikemtsorti tee, siis tegime vahepeatuse Alburys ja
hommikul sõitsime edasi. Kuid vahepeal oli vaja meil lahendada üks
probleem. Nimelt meil oli vaja inimest, kes viiks meie auto
Melbourne'ist Perthi (ca 3500km) pooleteise nädala jooksul, sest
seda maad me autoga ise ei plaani sõita. Me lendame Uus-Meremaalt
otse Perthi ja võtame seal auto tagasi ning hakkame ülespoole
sõitma. Me tegelikult saime kokkuleppele ühe inglise tüdrukuga
nädal varem, kes töötas meiega koos tomatitehases ja elas meiega
samas majas. Veidi kahtlesime, et ei tea kas on kõige parem valik,
sest ta ei teadnud ise ka täpselt, mis kõige parem on, aga no
vähemalt me teadsime teda. Ta ei olnud täiesti kontvõõras. 4
päeva enne 26. märtsi (päev, kui peame auto kellelegi üle andma)
ütles see tüdruk ikkagi meile ära, et ta ei taha autoga Perthi
sõita. Tore! Mine siis sa tead ka kuhu! Seega 4 päeva oli aega
leida inimene, kes meie auto oleks nõus võtma. Panime aga jälle
kuulutuse üles Gumtreesse. See on koht, kus otsitakse, müüakse,
antakse jne. Ja vopsti, saimegi ühe prantsuse kuti, kes oli nõus
auto võtma. No ja siis viimasel päeval, kui oleks pidanud kellelegi
auto üle andma, ütles see prantsuse aff meile, et ta ikkagi ei taha
autot, kuna üks austraalia sõber soovitas tal üksi mitte reisida.
Pidavat ohtlik olema. Ohjah, memmekas. Noh, endiselt on vaja leida
keegi, kes auto võtaks :) Aega auto üleandmiseni on jäänud ca 5
tundi (kolmapäeva õhtu). Panime taaskord kuulutuse Gumtreesse
(boonusena pakkusime auto võtjale 300 dollarit bensuraha) ja
upitasime kuulutuse üles, et kõik seda näeksid. Ja kohe helistasid
kaks saksa tüdrukut, kes olid nõus auto võtma. Õnneks nemad enam
ära ei öelnud ja andsimegi auto neile õhtul üle. Tegime passist
pildi igaks juhuks, et kui nad autoga mineva tõmbavad, siis on mingi
tõestus olemas. 300 dollarit anname siis, kui nad auto tagasi on
toonud. Täitsa normaalsed sakslased, mõlemad 19-aastased. Hehe. 10
aastast minust nooremad. Kusjuures nad olid ainukesed, kes helistasid
selle viimase kuulutuse peale.
Melbourne'i kohta midagi öelda
ei oskagi. Linn nagu linn ikka. Vaadake pilte.
Melbourne'i akvaariumi kalakino
Nägime esimest korda suuri külmamaa pingviine
Üks kukkus kohe laamendama. Tahtsis naiste ja laste juurde minna.
Suhelda meeldis neile ka
Vaade kesklinnale Skydeck 88-lt
Tänavakunst
Hosieri tänav
27.03 Järgmisel
päeval lendasime Tasmaaniasse Launchestoni linna. Vihma sadas ja
külm oli. Liina oli meile ära broneerinud rendiauto. Nii et
hüppasime rendiautosse, kütsime kesklinna, siis sadamasse ja
kalarestorani fish & chipsi (kala ja friikartulit) sööma. Peale
seda tegime linnas tasuta bussiga väikse linnatuuri, sest vihma
endiselt sadas. Ööbisime mereääres, ilusa vaatega koledas
motellis. Motell oli nagu nõukaajast. Aga magada sai. Nägime
blowhole'i ja tegime peatuse ühes söögikohas, kus sai austreid
süüa. Proovisime erinevalt valmistatud austreid ja ka kammkarpi.
Kammkarp oli hea, aga põhimõtteliselt võib öelda, et auster on
suht vastikult maitsev ollus. Võibolla peab selle söömist
harjutama ja mingi aja pärast hakkab meeldima. Aga vähemalt üks
variant austritest oli hea, kuhu oli pandud juustu, tomatikastme ja
mingi sibula segu. See oli isegi päris hea.
Motelli tuba oli täis millipedesid. Colbinabbini majas kohtasime ka neid päris sageli.
Hommik Bichenos
Hillar ja Liina
Bicheno blowhole.
Kui laine tugevasti vastu kallast lõi, siis kivide vahelt pritsis vett mitme meetri kõrgusele.
Meritähed
Freycineti rahvuspark
Freycineti rahvuspark
Naturaalsed austrid
Kastmega austrid
Kammkarbid
29.03 Veetsime öö pisikeses kohas nimega Sheffield. Hommikul läksime kohe seiklema Tasmaziasse, kust võib leida mitmeid suuri hekkidest labürinte. Selliseid suuri, mida tavaliselt kuskil filmis näeb. Päris põnev oli, aga kahjuks oli seal seiklemine siiski üpris lihtne. Labürint oli täis lahedaid-kummalisi silte ja asju. Veel käisime vaatamas Cradle Mountaini rahvuspargis Tasmaania kuradeid. Enamus loomadest on sinna sattunud mõne õnnetuse või haiguse tagajärjel. Beauty Pointis nägime nokkloomasid ja sipelgasiile.
Labürindis
Tähtis pole see kas sa nokid nina, vaid kuhu sa kolli paned.
Ma kannatan valu, kuni see haiget teeb.
Pisike labürint
Cradle Mountaini rahvuspark.
Loodus hakkab juba päris koduseks kiskuma.
Cradle Mountaini rahvuspark
Sissepääs ainult kuradi meeskonnale
Tasmaania kurat
Mõned olid riiakad ka
Käpp
Sipelgasiil
Keel
Teepeal nägime veel...
Palju lambaid
Veel rohkem lehmi
Mõndasid alpakasid
Tavalisi austraalia kodusid keset tühermaad
Pilviseid mägesid
Hiigel sõnajalgasid
Tasmaaniast edasi lendasime Uus-Meremaale. Sellest järgmises postituses :)
28.01 Ja nüüd.
Johhaidii-tiralla. On vaja jälle kuskile tööle saada, et raha
teenida. Hea võimalus on selleks siin Lõuna-Austraalias Victoria
osariigis, kus on nüüd hooaeg ja soojad ilmad ning igasugu viljad
valmimas. Täiesti pael, kus ma töö otsimist vihkan, sest töö
leidmine ei ole lihtne. Teoreetiliselt pidavat viinamarja hooaeg
algama veebruarist ning lähtuvalt sellest tahtsime me hakata
viinamarjakasvatajaid jahtima hakata. Mis võiks olla lahedam, kui
töötada kuskil veinimõisas ja hiljem korjatud viinamarjad veiniks
teha ja pudelisse panna.
Sõitsime sellisesse väikelinna, mille
nimi on Yea. Läksime linna piiril olevasse karavaniparki, et ennast
ja pesu pesta, et siis veinimõisasid külastama minna aga enne
võtsime veits aja maha. Tšillisime basseinis muidugi. Ilm oli
tuulevaikne, päike kõrvetas ja ega õhku väga palju ei tundunud ka
olevat :D Tööotsingud: Peale osade veinimõisate külastamist ja 30
veinimõisa helistamist selgus, et tööle saamine ei ole mitte
kuidagi lihtne. Esiteks enamustel veinimõisatel hakkab hooaeg alles
märtsis. Märts on kaugel, ei sobi. Olime karavanipargis kaks päeva,
tegime omale vahepeal sushit ja siis sõime ennast sushist lihtsalt
ribadeks. Lahkumispäeva hommikul tõuseme üles ja vaatame, autol
tagakumm tühi lihtsalt. Rõõm! Olgu, panin siis varukummi alla ja
sõitsime linna remonditöökotta, et kumm ära parandada. Maksime 20
dollarit ja selgus, et kumm on täiesti terve! Aplaus. Panin siis
selle kummi alla tagasi varukummi asemele. Küsimus on endiselt õhus,
miks oli autol kumm hommikul tühi? Meie igaljuhul ei tea.
Yea karavanipargis
30.01 Sõitsime
siis Grass Tree puhkealasse, sest ei viitsinud enam plekki taguda seal
karavanipargis olemise eest. Läksime puhkealasse, kus saab magada
tasuta. WC oli olemas. Siin Austraalias on vahel perioodid, kus sõna
otseses mõttes sajab putukaid. George Inkermani karavanipargis
rääkis, et nad tulevad surema. Küllap siis. Nad lendavad sinna,
kus on valgus. Ühel õhtul oli siis WC putukaid täis. Üks ämblik
suurte pikkade jalgadega oli tark. Punus käppelt vetsu lae alla
suure-laia võrgu ja püüdis sööki. Osad putukat olid tal võrgu
auguliseks lennanud aga paar tükki olid võrgus kinni ka. Üks oli
juba kookonisse keeratud, teist see ämblik just keerutas kookonisse
oma jalgade vahel, kui ma sinna jõudsin. Päris huvitav vaatepilt
oli.
Vahepeal ühel hommikul tuli bussitäis eestlasi sinna
puhkealasse. Toho tonti ma ütlen. Me juttu nendega rääkima ei
läinud, sest kui päris aus olla siis väga ei viitsi siin
eestlastega rääkida. Loo moraal. Kunagi ei tea, millal sul võivad
eestlased kõrval olla. Vahepeal käisime linnades Alexandra
(pommiauk) ja Seymour. Teisel päeval tuli sinna koristama üks vanem
mees, hall habe ees. Ühel hetkel ta hakkas meiega rääkima elust ja
olust ning lõppkokkuvõttes tüüp ütles meile, et me oleme täiesti
vales kohas, kui me tööd otsime, me peaksime olema Sheppartonis.
Tüüp olla eluaeg farmides töötanud üle Austraalia. Hakkasime
siis Liisiga mõtlema, et mis me siin siis ootame viinamarjamõisatest
vastuseid. Lähme sinna, kus on suurem võimalus tööd saada.
Pakkisime asjad kokku ja panime minema.
Vahemärkus: Ja nii
need asjad käivadki. Kõik läheb nii nagu minema peab. Kui see mees
ei oleks meiega rääkima tulnud, kes teab, kus me oleks ja mida me
oleks otsustanud. See mees oli seal põhjusega või meie olime seal
põhjusega. See on ulme, kuidas asjad tegelikult on seotud. Mõned
kutsuvad seda juhuseks aga mina mitte :)
1.02 Jõudsime Sheppartoni
ja maandusime Sheppartoni külje all Moroopna puhkealas. Seal oli WC,
grillid, pingid ja suur park ning ilgelt palju päkkereid! Mulle ei
meeldi need päkkerid enam. Nad on igalpool krt. See tähendab
esiteks kohe seda, et töö saamine on raske.
2.02 Hommikul leidsime
internetist Gumtree lehelt värske töökuulutuse, kus otsitakse
tööjõudu viigipuumarja farmi. Helistades selgus, et töökohad
tätsa saadaval. Mees, kellega rääkisin olla hoopiski hosteli
omanik, kes siis pakub päkkeritele tööd koostöös farmeriga.
Päkkerid peavad muidugi ööbima seal hostelis.Tegin tüübile 2
kõnet, et küsida täpsustavaid küsimusi. Tahtis, et ma saadaksin
sõnumi, meie infoga, et ta võtab siis ühendust, millal töö
algab. Kokkuvõttes selgus, et ei võtnud ta ühendust ühtigi. Loo
moraal: tööd tahad, siis täpsustavaid küsimusi küsida ei tohi.
Pakutakse tööd. Lähed! Niipalju siis sellest.
Lõunal tuli
kuulutus, et otsitakse tomatikorjajaid. Teadsime juba ette, et see on
ropp töö, aga no mis sa teed. Tööd on ju vaja teha. Võtsime
ühendust, saime tüübiga kokku, töö on olemas! Jehuu. Või kas
ikka on jehuu? Saime tüübiga kokku mingis karavanipargis, mis oli
paksult päkkereid täis, nagu sipelgapesa. Bassein oli nii
ülerahvastatud, et vett basseinis ei olnud nähagi. See karavanipark
pidavat saama meile ööbimiskohaks, kui tomatifarmis töötame.
Noojah. Tüüp ise on itaallane. Inglise keel on nagu on. Ta tahtis
meie passid oma kätte saada, et neist hiljem koopiad teha
millegipärast, mis tundus meile veits kahtlane, et kuidas sa niimodi
passid käest ära annad. Tahtis telefoniga pilti teha, aga tal
telefon oli katki või midagi, läks ta siis põhibossi karavani
põhibossi otsima, et ta teeks pilti siis vms. Põhibossi polnud
kodus. Andis meile passid tagasi õnneks. Ega peab ütlema, et veider
tunne oli sees küll. See itaallane oli jõhker jutupaunik nagu
Stjopa Lasnamäe keldripoes. Värgid särgid, nii ja naa, siia-sinna
(samal ajal ma mõtlesin, et kuule mees, sa oled kahtlane).
Tomatikorjamine pidavat ka nii olema, et vahepeal nagu saab raha ja
vahepeal ei teeni mitte muffigi. Aga kuna tööd on ikkagi vaja siis
ütlesime talle okei. Sõitsime siis linna tagasi ja mõlemad Liisiga
oleme parajad kahtluseussid. No ei ole õige noh. Ja lõpuks
otsustasime, et me ei lähe sinna tööle, sest karavanipark, kus me
elama oleks pidanud, oli rõve ja kahtlane. Itaallane oli kahtlane ja
töö oli kahtlane. Ei tule nendest kahtlastest kuidagi kokku hea.
See ei ole nagu matemaatikas, et miinus ja miinus annab kokku plussi.
Mul ei lähe kuidagi meelest ära, mis Stan meile ükskord ütles: “Usaldage oma instinkte.” See tundub töötavat. Läksime ööbima karavaniparki, et ennast inimestena tunda.
Õhtul
Liis nägi kuulutust, kus otsiti paarikest kuuri tööle kuskil
Colbinabbinis. Seekord mõtlesime, et ei hakka kandideerima, sest see
ei vii kuhugi. Lähme sõidame Colbinabbinisse järgmine päev.
3.02 Enne Colbinabbinisse kihutamist käisime veel tööotsimise agentuurist läbi. See on selline riiklik
tööagentuur, mille kaudu farmerid otsivad omale tööjõudu. Panime
ennast kirja ja peale kirja panemist tädi teeb meie nime taha
kollase markeriga punkti ning ütles: “See tähendab, et te olete
erilised”. Väga hea :) Colbinabbin on Sheppartonist mingi 60km.
Kohale jõudes selgus, et küla on nii väike, et peatee ääres on
väike toidupood-bensiinijaam-postkontor ja teiselpool baar-hotell ja nii ongi :) Paar elumaja ka.
Liis arvas, et baarist peaks kindlasti läbi minema ja tööd küsima, aga mõtlesime, et tiirutame enne veits ringi ja otsisime farme.
Farme nagu polegi seal, ainult megasuured ja pikad viinamarjapõllud.
Üks kuulus nimi oli seal ka “The Brwon Brothers”, käisime tööd
küsimas ja tööd muidugi ei ole. Selgus teine tõsiasi, et paljud
viinamarjapõllud korjatakse masinaga. Ehk selline suur traktor, mis
raputab kuidagi kõik viinamarjad küljest ära vms. Käsitsi keegi
korjama ei pea. Väiksemad viinamarjakasvatajad korjavad käsitsi
ainult. Sõitsime siia ja sinna ning sattusime ühe naise juurde
viinamarjafarmis, kellel tööd ei olnud pakkuda aga soovitas minna
kohalikku baari ja küsida sealt. Vahepeal levisse jõudes selgus, et
keegi on meile helistanud. Helistasin tagasi ja kõne tuli sellest
tööagentuurist ning neil olla meile juba tööd pakkuda homsest
alates. Lahe! Aga mõtlesime, et lähme baarist ka ikka läbi, olime
juba nagunii baari ees. Astusime sisse. Paremat kätt vanem mees,
hall habe ees, õlu näpus. Baarileti taga paar naist. Küsime siis,
et kas keegi teab, kus kandis siin tööd leida võiks? Vanem mees
teadis kohe rääkida, et siin on perekond Ellised, kellel on suur
tomatifarm ja tasuks nende käest küsida. Samal ajal kõrvalruumis
oli tüüp nimega Will, kes pidavat seal isegi vahel töötama. Will
kirjutas meile paberile välja bosside nimed ja numbrid ning
kokkuvõttes võttis meid autoga sappa ja juhatas meid farmi kohale.
Lisaks otsis veel bossi ka üles :) Ja hopsti, see oligi see farm,
kuhu otsiti paarikest tööle. Sealt pidavat nädala pärast just
ühed ära minema. See farm asus ikka täiesti x kohapeal. Ise me ei
oleks osanud sinna kindlasti minna. Seega hästi läks. Pärast
väikest juttu bossiga oli ta nõus meid tööle võtma nädala
pärast. Seal üks tüüp sõitis tõstukiga ja ma siis mainisin, et
muide, ma oskan tõstukiga sõita, mis äratas huvi, sest selle
lahkuva paarikese meespool oligi just tõstukijuht. Nad pidavat just
välja koolitama uut tõstukijuhti. Igaljuhul, leppisime kokku, et ta
annab meile teada, millal me tööle saame tulla. Me tegelt ei
teadnud tol hetkel veel mis tööd me tegema hakkame.
Colbinabbini baar-hotell
Sõitsime
siis kiirelt Sheppartoni tagasi, et tööagentuurist läbi minna ning
töö ära öelda. Nad olid veidi pettunud seal, et me tööd vastu
ei võtnud. Aga põhjendasime ära, et vat käisime ise tööd
otsimas ja saime.
Õhtul karavanipargis helistab Damien
(boss). Vastan talle, et see käis küll kiirelt. Jutt oli lühike.
Küsis, et kas me saaksime homsest tööle tulla ja väljaõppega
alustada. Ja ülla ülla, mis töö mina sain. Tõstukijuhi muidugi
:) Hiljem selgus, et see vend, keda välja õpetati tol päeval
tõstukijuhiks, oli ära öelnud, et ta ikka ei taha seda tööd
teha. Ja kas pole mitte tore, kui sul on kohe võtta vend, kes on
varem tõstukiga sõitnud. Hehe. Ma ei tea, kas te teate seda tunnet,
aga see tunne, kui tööd saad, on ikka ülihea. Tuju on hea,
naeratus näol, kivi enam südamel ei ole.
4.02 Järgmisel päeval
tööl selgus, et see ei olegi niiväga farm. Tegu on tehasega. Nad
toodavad ahjus kuivatatud-küpsetatud tomateid, mis pannakse hiljem
paki sisse, lisatakse küüslauku, ürte ja õli ning välja tuleb
midagi taolist nagu päikesekuivatatud tomatid, kuid need on 100
korda paremad.
Tuleb välja, et minust sai
tõstukijuht-sorteerimiskeskuse juhataja vms. Ma vastutasin selle
eest, et õiged tomatid välja sorteeritaks. Et sorteerijatel oleks
tööd, mis tähendab, et ma pidin pidevalt uusi tomateid tõstukiga
sorteerimismasinasse tõstma. Samuti sorteeritud tomatid pidin panema
kõrvale ja samal ajal tõstma neid ka masinasse, mis kallas tomatid
tehase poolepeale, kus olid seinataga inimesed, kes paigutasid
tomatid liinipeale, mis tomatid katki lõikas ja siis sealt läks
pikk teekond edasi ahjudesse ja pakkimisse.
Mu töö pidavat olema
suhteliselt pingeline, aga ma ise seda ei tundnud, sest see töö
meeldis mulle. Sorri, ma pean natuke siin mõne koha peal edvistama,
sest mu töö oli lihtsalt edev :) Mul oli oma aasialaste tiim, kes
tegelesid sorteerimisega. Vahel see tiim oli suurem, vahel väiksem,
enamasti samad inimesed, vahel uued näod. Maksimum oli mul 12
töötajat. Kõige rohkem närvidele käis uute inimeste
väljaõpetamine, sest vahepeal need uued inimesed ei saanud inglise
keelest midagi aru. Sel juhul ma kasutasin teisi sama maa aasialasi,
kes tõlkisid mu jutu ära :) Olid taivaanlased, korealased,
indialased ja üks indoneeslane. Vahepeal tundus, et osad olid
kuskilt Vietnamist konteineriga saadetud. No see selleks.
Mu
tööpäevad ei olnud kunagi lühemad, kui 12 tundi, sest ma tulin
tööle kõige esimesena ja läksin kõige viimasena. Ma tahaks
kuidagi seda jõhkrat ülesannete hunnikut arusaadavalt kirjeldada,
et saaks aru, kui palju asju pidi ühel ajal töös hoidma. Lihtsalt
selle pärast, et mina ei ole kunagi varem nii palju asju pidanud
samal ajal töös hoidma. Tööpäev algas tulede tööle panemise,
masinate sisselülitamise, arvutiprogrammide töölepanemise ja
tomatite sorteerimismasinasse panemisega, et kui teised tööle
tulevad, siis saaks kohe alustada. Põhimõtteliselt iga päev selle
12 tundi ma veetsin tõstukis. Tõstsin tõstukiga tomati
konteinereid, kus ühes on ca 500kg korjatud tomateid. Ma ei saanud
kunagi ühte asja lõpuni teha, sest nii palju asju oli vaja teha, et
ma pidin ühe tööülesande juurest teise juurde kihutama koguaeg.
Kogu sorteerimiskeskus on nagu mingi kell, mis koguaeg tiksub ja sa
pead olema igalpool, et ei tekiks troppe või seda, et kellelgi töö
otsa saab. Ja muidugi tuli vahepeal uusi tomateid traktori treilerilt
maha laadida ja tühjad konteinerid treilerile jälle peale. Samal
ajal pidin konteinereid pesema nustikuga, kuna tegime ühele firmale
tomateid ja konteinerid pidid särama. Ehk nimetan siis mõned asjad,
mis koguaeg tiksusid. Kogu sorteerimiskeskuse prioriteet oli
põllult tulnud tomateid (500kg konteinereid) sorteerimismasinasse
panna, mis siis kallas need liinile, mis pesi ja harjas ning lõpuks
inimesteni viis, kes siis halvad tomatid välja noppisid. Teine
prioriteet oli tuua sorteeritud tomatid sorteerimiskeskuse ette ja
paigutada nad vastavalt suuruste järgi ritta, et siis sealt
vastavalt suuruste järgi tõsta teise masinasse, mis kallas nad
tehasesse tomatilõikajatele. Nende mõlema masina probleem oli see,
et sinna pidi koguaeg konteinereid juurde panema ja tühjasid
konteinereid ära võtma. Kui tühjad konteinerid on maha tõstmata
siis ei kallata ka uusi tomateid juurde, mis tähendab, et keegi on
ilma tööta ja sorteerimine või tehas seisab. Samal ajal me
sorteerisime sorteerimiskeskuses 3 erinevaid tomateid. Neid, mis
lähevad meie enda tehasesse(punased, valmis tomatid), neid mis
läksid firmale, kes tahtis tomateid puhastes konteinerites ja ¾
valmidusastmega ning kolmandaks tegime tomateid 10-kilostesse
kastidesse. Ja need kolm erinevat kategooriat liigituvad veel eraldi
kategooriateks. Meie enda tehase tomateid oli 6 erinevat suurust.
Pisikestest suurteni ja kõik pidid olema eraldi sorteeritud, sest
hiljem, kui tehase ahjus tomateid kuivatati siis erinevatel suurustel
on erinevad kuivatusajad ja niiskusastmed jne. Tomatid, mis läksid
firmale, oli 4 erinevat suurust ja kõik ¾ valmidusastmega, Kui
konteiner täis sai, pidi selle ära kaaluma, numbri peale kirjutama
ja külmikusse viima. Ja siis muidugi kastidesse minevad tomatid,
johhaidii. Neid oli ka olenevalt päevast 6-8 erinevat suurust ja
need suurused liigituvad veel erinevateks valmidusastmeteks ehk kas
see on siis keskmine keskmise valmidusastmega, väike poolvalmis või
suurpool valmis või üldse ¾ valmis jne :) Haha. Põnev eksole.
Kastid laoti kõik alustele, kiletati ära, pandi kleepekad peale ja
ma viisin külmikusse. Vahel firmale tomateid ei teinud, siis see
tähendas, et me sorteerisime eraldi valmidusastmed 4 erinevasse
konteinerisse, et nad siis panna lattu seisma ja ootama jääda, kuni
nad valmis (punased) on. Kõikidel konteineritel on alati kuupäevad
peal seega oli hetki, kus mul oli laos 5 erineva kuupäeva tomatid
erineva valmidusastmega. Oluline oli, et valesid tomateid masinasse
ei paneks, sest erinevatel tomatitel oli oma programm arvutis, mida
oli vaja muuta, olenevalt, mis tomateid tehti. Igaljuhul, vahepeal
läksid masinad katki ja oli igast probleeme ja hunnik detaile, millel
pidi silma peal hoidma või tegema. Jõhkralt hea kogemus ikka. Tööpäeva lõpus sättisin kõik asjad järgmiseks päevaks valmis, pesin pesu, panin alukad kuivama. Hehe. Tegelt koristasin laga ära, pesin sorteerimismasina puhtaks, panin tuled kustu ja läksin lehmadesse :) Jap. Päeva kõige parem osa oli päeva lõpus, kus ma viisin kõik välja sorteeritud ja mittekõlbulikud tomatid lehmadele väikse veokaga. Lehmad olid lihtsalt nii õnnelikud, kui nägid mind tulemas kaugelt. Kukkusid niimodi kaloppi laskma. Parematel päevadel oli seal ikka üle 50 lehma. Mõned lehmad olid nii õnnelikud, et hüppasid ringe ühe koha peal. Lehmad jooksid ümber kalluri, ma samal ajal patsutasid neid, kui nad lähemale tulid. Vahel nad ei saanud aru, et tomatid maha on pandud, siis kukkusid mind jälitama, pidin ilge kimaga ära kihutama, et nad väravast välja ei tuleks koos minuga. Tegin ka mõned videod, kuidas see lehmavärk käis :) Pooleteise kuu jooksul, mis me seal töötasime, oli mul vist umbes
5-6 vaba päeva. 7 päeva töötundide rekord oli 92 töötundi ja
kõige rohkem töötasin jutti vist ca 20 päeva.
Tegin mingi ulme parkimise konteinerite ja uste vahele
Minu tõstuk. Sõitsin sellega ühe tomati laiaks.
Tomatite konteinerid sorteeritud tomatite suuruste järgi. Juhuslikult tuli välja selline püramiid.
Tomatid ootavad oma järge, et tehasesse lõikamisele minna
Vasakul on näha sorteerimismasina algus. Masin just kallutab endale tomateid juurde. Esimese asjana pestakse masinas tomatid puhtaks. Et tomatid jõuaksid ühest masina otsast teise, on neil vaja läbida 30m. Paremal on näha masin, mis kallutab tomateid tehasesse, et need seal puruks lõigata.
Tomatid tulevad pesust ja jõuavad valgetele rullikutele. Nende ääres on tüdruk, kes sorteerib mittekõlblikud tomatid välja. Selliseid rullikuid oli seal kaks. Tüdrukuid oli ka kaks ja vahel neli, kui tomatid olid väga halvad ja üksi sorteerida ei jõudnud. Liis ka vahel sorteeris seal.
Siin on näha sorteerimismasina lõpuosa. Iga suuruse ja valmidusega tomati jaoks on oma auk ja konteiner, kuhu tomat lõpuks kukub.
See on ka masina lõpuosa, aga teine pool. Siin sai täita tomatitega 10kg pappkaste.
Lehmade tomatid
Tomatikaamel lehmadele
Nii ma sõitsin lehmadesse. Video lõpus on näha, kuidas lehmad mind näevad ja kappavad väravate poole.
Nii ma olen lehmades
Liisi töö
oli põhimõtteliselt päevad läbi külmkapis passida. Sellest
kirjutab ta ise nüüd. Mina siis töötasin tehase poole peal. Iga
päev algas kostüümivahetamisega. Selga tuli panna valged püksid,
valge pikkade varrukatega pluus, pähe juuksevõrk ja kaitsekapuuts.
Kõige selle alla kuhjasin mitu kampsunit ja jalga mitu paari
soojasid sokke. Enne tehasesse sisenemist tuli ennast riiderulliga
üle rullida, et mitte mingil juhul mitte ükski sinu juuksekarv üle
tehase lävepaku ei satuks, kui siis ainult kinniselt sinu peas
juuksevõrgu ja kapuutsi all. Jalga panime kummikud ja siis võisime
minna esimesse ruumi, kus põrandal oli vesi, et kummikud ikka puhtad
oleks. Seintel olid kraanikausid, et käed puhtad oleks. Käsi tuli
seal alati pesta enne tehasesse sisenemist. Järgmises ruumis oli
tomatilõikamise masin ja kätedesinfitseerija. Kui käed
desifintseeritud tõmbasin kätte riidest kindad ja nende peale
kummikindad, et mitte ära külmuda. Tomatilõikamise ruumis töötasid
aasialased. Nende ülesanne oli vaadata, et liini peal kõik augud on
tomatitega täidetud ja et kõikidel kandikutel oleksid tomati viilud
püsti mitte pikali. Kui tomati viilud on pikali, siis nad küpsemise
käigus kuivavad kandiku külge kinni ja enamjaolt ei saa neid
kasutada või nad näevad lihtsalt koledad pakis välja. Kui kandik
oli valmis, siis pandi see kärusse. Käru nägi välja selline nagu
nõukasööklates mustade nõude kärud. Ainult need kärud koos
kandikutega maksavad 6000 dollarit. Nõukaaja mustade nõude kärud
nii palju ei maksnud. Lõikamise ruumis ei olnud veel tapvalt külm.
Järgmisena pidin jalutama läbi koridori, kus olid ahjud. Seal
koridoris oli mõnusalt soe. See oli mu lemmikruum peale
pakkimisruumis külmetamist. Siis läksin läbi väikese kontori ja
sealt edasi oli mul võimalik minna pakkimisruumi kahte teedpidi.
Niisiis võisin minna metsikuks ja jalutada läbi laoruumi või minna
läbi pakkimismasina ruumi, kust tavaliselt kõik käisid. Masin,
millega tomateid pakiti, oli ikka üüberelukas. Lõpuks siis jõudsin
pakkimisruumi, mis esialgu oli minu põhitöökoht. Sooja oli seal
5-12 kraadi olenevalt päevast. Kui konditsioneerid olid korras ja
väljas väga palav polnud siis oli 5-8 kraadi. Kui väljas oli palav
ja mõni konditsioneer juhtus kah katki olema, siis oli 9-12 kraadi.
Pakkimisruumi seinaseest tuli lint. Lindipeal sõitsid pakitud
kuivatatud tomatid. Tomatid käisid läbi
kaalumis-metallidetektormasinast ja jõudsid minuni. Mina pakkisin
tooted pappkasti ja saatsin kastid läbi teipimismasina. Seejärel
tõstis keegi (vahel ka mina, sest me vahetasime positsioone) kastid
euroalusele. Kui alusel oli viis kihti kaste, siis sõidutati alus
laoruumi, kiletati, pandi number peale ja sinna ta jäi oma aega
ootama. Ühes pakkimisruumi nurgas oli laud, kus keegi alati vorpis
kaste teha ja kastidele kleepsusid peale panna (seda ka vael tegin).
Meil olid seal erinevad tooted erinevatele maadele. Meil olid
inglastele küüslaugu ja ürtidega 1,1kg pakid, mida pakkisime kuue
kaupa pappkastidesse. Ameeriklastele olid sarnastes pakkides ka
küüslaugu ja ürtidega tomatid, mida pakkisime kahe kaupa
pappkastidesse, mis tundus täiesti ajuvaba. Ja siis olid
jaapanlastele maitsestamata ja maitsestatud tomatid. Kuna jaapanlased
on väga pepsid, siis jaapani pakke tuli alati kaks korda
kontrollida. See tähendas, et kui tegime jaapanlaste tomateid, siis
keegi meist pidi seisma liini ääres ja kõik pakid üle
kontrollima. Kontrollida tuli kuupäeva ja seda, et pakk oleks
korralikult suletud. Pakkijad pidi ka seda alati kontrollima. Vahel
juhtus ka seda, et mõnelt pappkastilt oli kleeps puudu, siis bossid
said kurjakse, sest sellist viga jaapanlased juba ei andesta! Hiljem,
kui kõik tellimustööd kuivatatud tomatitele oli tehtud, siis
hakkasime tomateid pakkima 10kg kastidesse. Siis kolisime kõik
kõrval ruumi, kus oli pakkimismasin. See oli jälle ooper omaette.
Üks meist pidi seisma kausiga masina all ja tomateid püüdma (vahel
mina). Kuna masin sülitas korraga välja ainult 5kg, siis tuli kasti
panna kaks kausitäit. Masin oli küll peen, aga ise ikkagi aru ei
saanud, millal tomateid kaussi lasta, siis pidi keegi seisma ja iga
natukese aja tagant nuppu vajutama (sageli mina). Kui ma
nupuvajutamise tööd tegin, siis ma tundsin ennast nagu ahv. Ma
arvan, et ahv oleks suurepäraselt nupuvajutamisega hakkama saanud.
Vahel aga tuli põnevust kah mu töösse. Kui masin umbe läks, siis
olin mina see, kes pidi teisele korrusele ronima ja ummistuse
likvideerima. Vahel pakkisime tomateid ka 5kg pakkidesse ja siis tuli
neid käsitsi sulgeda vaakumpakenditesse (seda sain ka paar korda
teha). Päris lõpus enam masinat ei kasutanud. Siis tõstsime
tomateid otse kärudest kastidesse ja pärast kaalusime koguse
täpseks. Aga kuidas ikkagi tomatid said lõikamisruumidest
kärudesse. Kui lõikamisruumis sai kandikutega kärusid täidetud
juba omajagu, siis tuli saksa poiss Taniel ja lükkas tomatikärud
suurtesse ahjudesse. Seal nad kükitasid 7-12 tundi olenevalt tomati
suurusest. Ahjudest lükati tomatid jahutamisruumi ja sealt juba
järgmisesse tuppa, kus ootas seltskond aasialasi, et tomatid
kandikutelt kärudesse spaatliga lükata ja koledad välja
sorteerida. Sealt kärutati tomatid masinaruumi ja söödeti
masinasse. Kui tegime ürtide ja küüslauguga tomateid, siis enne
veel maitsestati ja lükati segamismasinasse. Vahel pidi pakkijate
seltkond ka minema tomateid spaatliga kärudesse ajama, sest me olime
nii kiired pakkijad, et nad ei jõudnud sammu pidada. See on tegelt
naljakas, et kiired olime, sest minu meelest oli meie pakkimise masin
kogu aeg katki. Vahel pidime tükk aega omast vabast ajast ootama,
kui nad masinat parandasid. Veel oli pakkijate tiimi ülesanne õhtuti
masinat ja kärusid pesta. Me tegime seda vahetustega. Masina
pesemine võttis aega umbes kaks tundi. Masinat pesti kahekesi: üks
all ja üks üleval. Mina olin see, kes pesi üleval. Kõik pesemine
käis voolikutega ja survega. Esialgu leotasime kuuma veega kõik
lahti, siis lasime vahuga üle ja seejärel loputasime veega ja siis
desinfitseerisime ära. Selle käigus tuli mul ronida töötava
masina vahedesse ja nurgatagustesse ja osaliselt pidin ka masina
lahti võtma ja pärast jälle kokku panema. Ma olin täiesti kindel,
et varem või hiljem jään näppupidi kuskile vahele kinni või
lõhun lihtsalt masina ära. Õnneks seda ei juhtunud. Pesemisele
kuulusid ka seinad ja põrandada. Iga õhtu tuli ära pesta ka
tomatikärud. Nende pesemine võttis natuke vähem aega kui masina
pesemine. Suurte kärude pesemiseks oli täiesti oma tiim, sest nende
pesemine võttis aega terve päeva.
Tehases ja ka kuuris oli väga karm töökord. Igakord kui tööle läskid või pausile tulid, pidid ennast tööle logima või töölt välja logima. Kui pakkimismasin katki läks, siis saadeti meid puhkeruumi ootama, mis tähendas, et pidime ennast töölt välja logima. Ükskord istusime ja ootasime kuskil kaks tundi, et tööle tagasi minna. Seal tehases oli üldse väga palju pisiasju, mis närvidele käisid. Vahel said mul pisiasjadest kokku suured asjad ja siis ma teatasin Villule, et mina enam selles tehases päevagi ei tööta. Üks hea asi oli karmi korra juures see, et meil olid peaaegu alati regulaarsed pausid. Siis teadsid täpselt, millal oma tundetuid sõrmi ja jalgu soojendama sai minna.
Meie kostüümid. Pildil on minu töökaaslased Marie (sakslane), Alicia (iirlane), Anna (sakslane) ja Lauren (inglane).
Sellelt riiulilt tuli endale iga hommik sobilik kostüüm valida. Sageli puudusid sealt suurused S ja M. Seega tuli leppida suurustega L või XL ja näha välja nagu räppar.
Ruum nr 1. Käte pesemine!
Ruum nr 2. Lõikamise tuba.
Ruum nr 3. Mõnus soe koridor. Pildil on näha suur käru, mis on tomatidega täidetud. Käru parasjagu läheb ahju või tuleb ahjust välja. Võta sa nüüd kinni...
Ahjuküpsetatud tomatid küüslaugu ja ürtidega inglise kliendile.
Tavaliselt peale tööpäeva saime natuke koju ka kaasa :)
Tegelikult ei olnud tehases lubatud pildistada. Samuti ei olnud lubatud ehteid kanda ja üldse mitte mingisuguseid vidinaid ei tohtinud sinna vedada. Parfüümi ei tohtinud ka peale lasta. Aga meil õnneks mõned tütarlapsed läksid metsikuks ja ikkagi pildistasid :D Kui õnnestub veel pilte saada, siis lisan.
20.03 Üks väga huvitav
sündmus leidis aset sellel ajal, kui me Villuga seal töötasime.
Nimelt igal aastal käivad kõikvõimsad jaapanlased tehast
kontrollimas, kas see on ikka sobilik nendele tomateid valmistama.
Tavaliselt käivad nad hooaja alguses, aga sellel korral tulid nad
hooaja lõpus. Nad tahtsid näha kõike tootmisega seonduvat. Selleks
puhuks korraldati ikka tõeline show. Villu pidi küürima oma kuuri
läikima ja meie pidime küürima tehase läikima. Mina ei küürinud,
sest mina töötasin sellel ajal juba kuuris Villu alluvuses. Minu
ülesanne oli jälgida täituvaid pappkaste. Kui 10 kg sai täis, siis
lükkasin kasti liinile ja panin uue alla, et järgmised 10 kg
tomateid saaksid sisse vurada. Nii nii see selleks. Igatahes sellel
päeval kui jaapanlased tulid jälgima tööd tehases, käisid asjad
küll hoopis teistmoodi. Küpseid tomateid tuli sorteerida palju
hoolikamalt ja hoopis teistsuguse tehnikaga. Masina küürimisele
olid nad kahe tunni asemel kulutanud terve nädala. Kõik pidid kandma
näomaske ja jälgima igasugu eeskirju, millele varem eriti
tähelepanu ei pööratud. Lõppkokkuvõttes
teatasid jaapanlased, et neile ei meeldi masina lint, mis tomateid
masinasse viib, et see lint tuleb välja vahetada ja nad ei soovi
pakkimist üldse näha. Niisiis minu etteaste jaapanlastele jäi ära,
sest mina pidin pakkimist demonstreerima. Huvitav seik oli veel see,
et enne jaapanlaste tulekut oli minu ülesanne käia tolmuimejaga
terve tehas läbi ja vaadata, et mitte kuskil mitte ühtegi putukat
ei oleks :D Vahel ikka juhtusid kõrvahargid tehases olema. Vahel
juhtusid ka tomatite sees olema. Mis teha.
Hea oli see, et me
elasime tehasest kilomeetri kaugusel, pererahva vanas majas, kus oli
2 iirlast, 2 inglast, 2 saksalast. Kõik olid paarikesed peale kahe
inglise tüdruku. Colbinabbini küla asus täielikus pommiaugus. Kõik
mingitsorti suuremad asustused asusid 60-70 km kaugusel. Seega, kui
meil vaba päev oli, siis sõitsime lähimasse poodi, et omale hunnik
sööki osta. Kas pole mitte naljakas näiteks Tallinnast Rakverre
sõita, et toidupoodi minna :)
Meie maja eest...
...ja tagant
10.02 Kogu maa ja ilm on suitsu täis. Ümberkaudsed tulekahjud on nii julmad, et suits ei taha ära minna. Mitu päeva pidime suitsu sees elama. See tulekahju sai tegelikult alguse juba jõulude ajal. Vahepeal nad suutsid selle ära kustutada, aga nüüd võttis ikkagi leegid uuesti üles. Tulekahju leidis aset tegelikult meist ca 200km kaugusel Melbourne'is.
8. 03 Meie kaaslane Emmi läks öösel wc-sse ja leidis seal sõbra. Hommikul leidsime laualt kirja:
Ehk siis Emmi kirjutab: "Ma ei ole kindel, kes ämblikke kardab... Ma ei teadnud, mis temaga teha kell 2 hommikul! Palun ära eemalda köögirätikut, kui sa kardad ämblikke! Ta on köögirätiku all konteineri sees." Keegi avaldab punasega arvamust, et sellest ämblikust saaks hea sööda kalade püüdmiseks.
Uudishimu ei andnud rahu. Eemaldasin rätiku. Välja ilmus Huntsman.
Pärast sain temaga veel sõbraks. Mitu päeva istus meil laua peal, kuni Villu ta välja viis.
See on Villu
14. märtsil juhtus ime, sest 15. märtsil oli meil kõigil vaba päev. Tavaliselt puhaksime kordamööda paari kaupa. Et seda imet tähistada otsustasime maha pidada väikese peo. Peale tööd läksime Alaniga (iiri kutt) alkoholi jahile. Selleks pidime sõitma oma 25 km. Jõudsime teise Colbinabbini-sugusesse külasse, aga seal oli alkoholipood. Võib siis öelda, et sõitsime Arukülast Tallinnasse, et natuke õlut ja siidrit osta :D
Meie gäng.
Anna, Alicia, Alan, Taniel, Liis, Viljar
Mängisime õlle ping-pongi.
Kaotaja kokteil juba laual klaasis ootamas. Te ei taha teada, mis selle kokteili sees on!
15. märtsil täitus meie autol 300 000 km
15. märtsil tabas meid ka väike ootamatu torm. Bossi majal viis katuse osaliselt minema. Boss ütles, et tema ei ole kunagi varem Colbinabbinis sellist tormi kogenud. See kestis kõigest mõned minutid.
Vahel kohtasime tööl huvitavaid tomateid
Igaljuhul, viimasel päeval tuli boss
koos oma naisega meile sinna majja ja tõi kaks kastitäit veini.
Valget ja punast. Nad teevad ise veini ka muide. Ütles, et nad
lähevad kohalikku baari ja kutsus meid ka. Alguses nagu keegi vedu
ei võtnud, aga siis pärast ikka võtsime. Baari jõudes juba mingi
vend eemalt küsis osade meie inimeste käest, et kus tõstukijuht
Will on (Mina siis. Ma olen siin forklift Will). Läksin siis
ütlesin, et mina olen. Tüüp ütles kohe, et kuule sa oled siin
külas nagu legend juba, et peale teda (ta oli ka seal tehases
tõstukijuht 5 aastat tagasi) ei ole seal tehases olnud mitte ühtegi
tõstukijuhti, kes oleks lihtsalt nii tegijad olnud nagu tema ja mina
:) Selgus, et igaüks ei saa selle tööga ikkagi hakkama. Suht edev
värk. Pärast bossi naisega rääkides selgus, et boss pidi olema
veidi endast väljas, et ma ära lähen. Haha. Hiljem boss rääkis,
et plaanib järgmisel aastal 2 inimest selle töö peale võtta, aga
kui meil tõstukijuht Will on, siis ei ole ju vaja. Sorri sõbrad, ma
pean teile seda ütlema, ega ma siis ainult Liisile edvistada ei saa.
Naljakas on see, et ma tulin Austraaliasse otsima tööd, kus ei ole
mingit vastutust, aga nagu selgunud on, siis see pagana vastutus
leiab mind koguaeg üles.
Bosside toodud vein
Baari pidu oli 22. märtsil ja 23.
märtsil sõitsime Sydneysse (800km), kuhu tulid Liisi vanemad, et
siis alustada väikest reisi koos nendega. Ja sellest järgmises
postituses.