Monday, May 19, 2014

Sydney, Melbourne ja Tasmaania

Eelmine kord saite palju lugeda, seekord vaadake pilte!

Ja ongi juba 24. märts. Ootame Liisi vanemaid Sydney lennujaamas. Tegelt me ei pidanudki palju ootama. 2 minutit ja juba nad tulidki, ajastus oli lihtsalt ideaalne. Kuna Liina ja Hillar lendasid siia kõigest kaks päeva, siis me neil puhata ei lasknud. Läksime viisime asjad karavaniparki, kus me ööbisime ja sõitsime linnapeale tagasi. Külastasime Sydney ooperimaja, Harbour Bridge'i. Tahtsime minna Sydney Eye Towerisse, kuid ilm oli nii kehv ja pilved nii madalal, et soovitati järgmine päev tagasi tulla, kuna nagunii midagi ei oleks näinud. Lõpuks hakkas vihma ka täiega sadama ja mis sa sellise ilmaga ikka teed. Lähed karavaniparki muidugi. Järgmisel päeval käisime ära tornis ja ka Madame Tussaud muuseumis. Kõige rohkem jäi meelde Yao Ming, kes on üks pikemaid korvpallimängijaid üldse. Tema pikkus on 229cm. Elajas.

Sydney ooperimaja 

Sydney ooperimaja

Sydney Harbour Bridge
Sydney sadamasild 

Sydney kesklinn

Kivipits tänaval

 Meelelahutus pargis

Vaade Sydney Eye Towerist

Kapten Cookiga

Lenduriga 

Alfiga 

Yaoga

26.03 Järgmisel päeval tõmbasime Sydneyst lesta ja põrutasime Melbourne'i poole. Kuna Melbsi oli pikemtsorti tee, siis tegime vahepeatuse Alburys ja hommikul sõitsime edasi. Kuid vahepeal oli vaja meil lahendada üks probleem. Nimelt meil oli vaja inimest, kes viiks meie auto Melbourne'ist Perthi (ca 3500km) pooleteise nädala jooksul, sest seda maad me autoga ise ei plaani sõita. Me lendame Uus-Meremaalt otse Perthi ja võtame seal auto tagasi ning hakkame ülespoole sõitma. Me tegelikult saime kokkuleppele ühe inglise tüdrukuga nädal varem, kes töötas meiega koos tomatitehases ja elas meiega samas majas. Veidi kahtlesime, et ei tea kas on kõige parem valik, sest ta ei teadnud ise ka täpselt, mis kõige parem on, aga no vähemalt me teadsime teda. Ta ei olnud täiesti kontvõõras. 4 päeva enne 26. märtsi (päev, kui peame auto kellelegi üle andma) ütles see tüdruk ikkagi meile ära, et ta ei taha autoga Perthi sõita. Tore! Mine siis sa tead ka kuhu! Seega 4 päeva oli aega leida inimene, kes meie auto oleks nõus võtma. Panime aga jälle kuulutuse üles Gumtreesse. See on koht, kus otsitakse, müüakse, antakse jne. Ja vopsti, saimegi ühe prantsuse kuti, kes oli nõus auto võtma. No ja siis viimasel päeval, kui oleks pidanud kellelegi auto üle andma, ütles see prantsuse aff meile, et ta ikkagi ei taha autot, kuna üks austraalia sõber soovitas tal üksi mitte reisida. Pidavat ohtlik olema. Ohjah, memmekas. Noh, endiselt on vaja leida keegi, kes auto võtaks :) Aega auto üleandmiseni on jäänud ca 5 tundi (kolmapäeva õhtu). Panime taaskord kuulutuse Gumtreesse (boonusena pakkusime auto võtjale 300 dollarit bensuraha) ja upitasime kuulutuse üles, et kõik seda näeksid. Ja kohe helistasid kaks saksa tüdrukut, kes olid nõus auto võtma. Õnneks nemad enam ära ei öelnud ja andsimegi auto neile õhtul üle. Tegime passist pildi igaks juhuks, et kui nad autoga mineva tõmbavad, siis on mingi tõestus olemas. 300 dollarit anname siis, kui nad auto tagasi on toonud. Täitsa normaalsed sakslased, mõlemad 19-aastased. Hehe. 10 aastast minust nooremad. Kusjuures nad olid ainukesed, kes helistasid selle viimase kuulutuse peale.

Melbourne'i kohta midagi öelda ei oskagi. Linn nagu linn ikka. Vaadake pilte.

 Melbourne'i akvaariumi kalakino

Nägime esimest korda suuri külmamaa pingviine 

Üks kukkus kohe laamendama. Tahtsis naiste ja laste juurde minna. 

Suhelda meeldis neile ka

Vaade kesklinnale Skydeck 88-lt 

Tänavakunst

Hosieri tänav

27.03 Järgmisel päeval lendasime Tasmaaniasse Launchestoni linna. Vihma sadas ja külm oli. Liina oli meile ära broneerinud rendiauto. Nii et hüppasime rendiautosse, kütsime kesklinna, siis sadamasse ja kalarestorani fish & chipsi (kala ja friikartulit) sööma. Peale seda tegime linnas tasuta bussiga väikse linnatuuri, sest vihma endiselt sadas. Ööbisime mereääres, ilusa vaatega koledas motellis. Motell oli nagu nõukaajast. Aga magada sai. Nägime blowhole'i ja tegime peatuse ühes söögikohas, kus sai austreid süüa. Proovisime erinevalt valmistatud austreid ja ka kammkarpi. Kammkarp oli hea, aga põhimõtteliselt võib öelda, et auster on suht vastikult maitsev ollus. Võibolla peab selle söömist harjutama ja mingi aja pärast hakkab meeldima. Aga vähemalt üks variant austritest oli hea, kuhu oli pandud juustu, tomatikastme ja mingi sibula segu. See oli isegi päris hea.

Motelli tuba oli täis millipedesid. Colbinabbini majas kohtasime ka neid päris sageli.

Hommik Bichenos

Hillar ja Liina

Bicheno blowhole.
Kui laine tugevasti vastu kallast lõi, siis kivide vahelt pritsis vett mitme meetri kõrgusele.


Meritähed

Freycineti rahvuspark

Freycineti rahvuspark

 Naturaalsed austrid

Kastmega austrid 

Kammkarbid

29.03 Veetsime öö pisikeses kohas nimega Sheffield. Hommikul läksime kohe seiklema Tasmaziasse, kust võib leida mitmeid suuri hekkidest labürinte. Selliseid suuri, mida tavaliselt kuskil filmis näeb. Päris põnev oli, aga kahjuks oli seal seiklemine siiski üpris lihtne. Labürint oli täis lahedaid-kummalisi silte ja asju. Veel käisime vaatamas Cradle Mountaini rahvuspargis Tasmaania kuradeid. Enamus loomadest on sinna sattunud mõne õnnetuse või haiguse tagajärjel. Beauty Pointis nägime nokkloomasid ja sipelgasiile.

Labürindis 

 Tähtis pole see kas sa nokid nina, vaid kuhu sa kolli paned.

Ma kannatan valu, kuni see haiget teeb.

Pisike labürint

 Cradle Mountaini rahvuspark.
Loodus hakkab juba päris koduseks kiskuma.

Cradle Mountaini rahvuspark

 Sissepääs ainult kuradi meeskonnale

 Tasmaania kurat


Mõned olid riiakad ka

 Käpp

 Sipelgasiil

Keel

Teepeal nägime veel...

Palju lambaid 

Veel rohkem lehmi 

Mõndasid alpakasid 

 Tavalisi austraalia kodusid keset tühermaad

 Pilviseid mägesid

Hiigel sõnajalgasid

Tasmaaniast edasi lendasime Uus-Meremaale. Sellest järgmises postituses :)

Tuesday, May 13, 2014

Colbinabbin

28.01 Ja nüüd. Johhaidii-tiralla. On vaja jälle kuskile tööle saada, et raha teenida. Hea võimalus on selleks siin Lõuna-Austraalias Victoria osariigis, kus on nüüd hooaeg ja soojad ilmad ning igasugu viljad valmimas. Täiesti pael, kus ma töö otsimist vihkan, sest töö leidmine ei ole lihtne. Teoreetiliselt pidavat viinamarja hooaeg algama veebruarist ning lähtuvalt sellest tahtsime me hakata viinamarjakasvatajaid jahtima hakata. Mis võiks olla lahedam, kui töötada kuskil veinimõisas ja hiljem korjatud viinamarjad veiniks teha ja pudelisse panna.

Sõitsime sellisesse väikelinna, mille nimi on Yea. Läksime linna piiril olevasse karavaniparki, et ennast ja pesu pesta, et siis veinimõisasid külastama minna aga enne võtsime veits aja maha. Tšillisime basseinis muidugi. Ilm oli tuulevaikne, päike kõrvetas ja ega õhku väga palju ei tundunud ka olevat :D Tööotsingud: Peale osade veinimõisate külastamist ja 30 veinimõisa helistamist selgus, et tööle saamine ei ole mitte kuidagi lihtne. Esiteks enamustel veinimõisatel hakkab hooaeg alles märtsis. Märts on kaugel, ei sobi. Olime karavanipargis kaks päeva, tegime omale vahepeal sushit ja siis sõime ennast sushist lihtsalt ribadeks. Lahkumispäeva hommikul tõuseme üles ja vaatame, autol tagakumm tühi lihtsalt. Rõõm! Olgu, panin siis varukummi alla ja sõitsime linna remonditöökotta, et kumm ära parandada. Maksime 20 dollarit ja selgus, et kumm on täiesti terve! Aplaus. Panin siis selle kummi alla tagasi varukummi asemele. Küsimus on endiselt õhus, miks oli autol kumm hommikul tühi? Meie igaljuhul ei tea.

Yea karavanipargis

30.01 Sõitsime siis Grass Tree puhkealasse, sest ei viitsinud enam plekki taguda seal karavanipargis olemise eest. Läksime puhkealasse, kus saab magada tasuta. WC oli olemas. Siin Austraalias on vahel perioodid, kus sõna otseses mõttes sajab putukaid. George Inkermani karavanipargis rääkis, et nad tulevad surema. Küllap siis. Nad lendavad sinna, kus on valgus. Ühel õhtul oli siis WC putukaid täis. Üks ämblik suurte pikkade jalgadega oli tark. Punus käppelt vetsu lae alla suure-laia võrgu ja püüdis sööki. Osad putukat olid tal võrgu auguliseks lennanud aga paar tükki olid võrgus kinni ka. Üks oli juba kookonisse keeratud, teist see ämblik just keerutas kookonisse oma jalgade vahel, kui ma sinna jõudsin. Päris huvitav vaatepilt oli.

Vahepeal ühel hommikul tuli bussitäis eestlasi sinna puhkealasse. Toho tonti ma ütlen. Me juttu nendega rääkima ei läinud, sest kui päris aus olla siis väga ei viitsi siin eestlastega rääkida. Loo moraal. Kunagi ei tea, millal sul võivad eestlased kõrval olla. Vahepeal käisime linnades Alexandra (pommiauk) ja Seymour. Teisel päeval tuli sinna koristama üks vanem mees, hall habe ees. Ühel hetkel ta hakkas meiega rääkima elust ja olust ning lõppkokkuvõttes tüüp ütles meile, et me oleme täiesti vales kohas, kui me tööd otsime, me peaksime olema Sheppartonis. Tüüp olla eluaeg farmides töötanud üle Austraalia. Hakkasime siis Liisiga mõtlema, et mis me siin siis ootame viinamarjamõisatest vastuseid. Lähme sinna, kus on suurem võimalus tööd saada. Pakkisime asjad kokku ja panime minema.

Vahemärkus: Ja nii need asjad käivadki. Kõik läheb nii nagu minema peab. Kui see mees ei oleks meiega rääkima tulnud, kes teab, kus me oleks ja mida me oleks otsustanud. See mees oli seal põhjusega või meie olime seal põhjusega. See on ulme, kuidas asjad tegelikult on seotud. Mõned kutsuvad seda juhuseks aga mina mitte :)

1.02 Jõudsime Sheppartoni ja maandusime Sheppartoni külje all Moroopna puhkealas. Seal oli WC, grillid, pingid ja suur park ning ilgelt palju päkkereid! Mulle ei meeldi need päkkerid enam. Nad on igalpool krt. See tähendab esiteks kohe seda, et töö saamine on raske.

2.02 Hommikul leidsime internetist Gumtree lehelt värske töökuulutuse, kus otsitakse tööjõudu viigipuumarja farmi. Helistades selgus, et töökohad tätsa saadaval. Mees, kellega rääkisin olla hoopiski hosteli omanik, kes siis pakub päkkeritele tööd koostöös farmeriga. Päkkerid peavad muidugi ööbima seal hostelis.Tegin tüübile 2 kõnet, et küsida täpsustavaid küsimusi. Tahtis, et ma saadaksin sõnumi, meie infoga, et ta võtab siis ühendust, millal töö algab. Kokkuvõttes selgus, et ei võtnud ta ühendust ühtigi. Loo moraal: tööd tahad, siis täpsustavaid küsimusi küsida ei tohi. Pakutakse tööd. Lähed! Niipalju siis sellest. 

Lõunal tuli kuulutus, et otsitakse tomatikorjajaid. Teadsime juba ette, et see on ropp töö, aga no mis sa teed. Tööd on ju vaja teha. Võtsime ühendust, saime tüübiga kokku, töö on olemas! Jehuu. Või kas ikka on jehuu? Saime tüübiga kokku mingis karavanipargis, mis oli paksult päkkereid täis, nagu sipelgapesa. Bassein oli nii ülerahvastatud, et vett basseinis ei olnud nähagi. See karavanipark pidavat saama meile ööbimiskohaks, kui tomatifarmis töötame. Noojah. Tüüp ise on itaallane. Inglise keel on nagu on. Ta tahtis meie passid oma kätte saada, et neist hiljem koopiad teha millegipärast, mis tundus meile veits kahtlane, et kuidas sa niimodi passid käest ära annad. Tahtis telefoniga pilti teha, aga tal telefon oli katki või midagi, läks ta siis põhibossi karavani põhibossi otsima, et ta teeks pilti siis vms. Põhibossi polnud kodus. Andis meile passid tagasi õnneks. Ega peab ütlema, et veider tunne oli sees küll. See itaallane oli jõhker jutupaunik nagu Stjopa Lasnamäe keldripoes. Värgid särgid, nii ja naa, siia-sinna (samal ajal ma mõtlesin, et kuule mees, sa oled kahtlane). Tomatikorjamine pidavat ka nii olema, et vahepeal nagu saab raha ja vahepeal ei teeni mitte muffigi. Aga kuna tööd on ikkagi vaja siis ütlesime talle okei. Sõitsime siis linna tagasi ja mõlemad Liisiga oleme parajad kahtluseussid. No ei ole õige noh. Ja lõpuks otsustasime, et me ei lähe sinna tööle, sest karavanipark, kus me elama oleks pidanud, oli rõve ja kahtlane. Itaallane oli kahtlane ja töö oli kahtlane. Ei tule nendest kahtlastest kuidagi kokku hea. See ei ole nagu matemaatikas, et miinus ja miinus annab kokku plussi. Mul ei lähe kuidagi meelest ära, mis Stan meile ükskord ütles: “Usaldage oma instinkte.” See tundub töötavat. Läksime ööbima karavaniparki, et ennast inimestena tunda.

Õhtul Liis nägi kuulutust, kus otsiti paarikest kuuri tööle kuskil Colbinabbinis. Seekord mõtlesime, et ei hakka kandideerima, sest see ei vii kuhugi. Lähme sõidame Colbinabbinisse järgmine päev.

3.02 Enne Colbinabbinisse kihutamist käisime veel tööotsimise agentuurist läbi. See on selline riiklik tööagentuur, mille kaudu farmerid otsivad omale tööjõudu. Panime ennast kirja ja peale kirja panemist tädi teeb meie nime taha kollase markeriga punkti ning ütles: “See tähendab, et te olete erilised”. Väga hea :) Colbinabbin on Sheppartonist mingi 60km. Kohale jõudes selgus, et küla on nii väike, et peatee ääres on väike toidupood-bensiinijaam-postkontor ja teiselpool baar-hotell ja nii ongi :) Paar elumaja ka. Liis arvas, et baarist peaks kindlasti läbi minema ja tööd küsima, aga mõtlesime, et tiirutame enne veits ringi ja otsisime farme. Farme nagu polegi seal, ainult megasuured ja pikad viinamarjapõllud. Üks kuulus nimi oli seal ka “The Brwon Brothers”, käisime tööd küsimas ja tööd muidugi ei ole. Selgus teine tõsiasi, et paljud viinamarjapõllud korjatakse masinaga. Ehk selline suur traktor, mis raputab kuidagi kõik viinamarjad küljest ära vms. Käsitsi keegi korjama ei pea. Väiksemad viinamarjakasvatajad korjavad käsitsi ainult. Sõitsime siia ja sinna ning sattusime ühe naise juurde viinamarjafarmis, kellel tööd ei olnud pakkuda aga soovitas minna kohalikku baari ja küsida sealt. Vahepeal levisse jõudes selgus, et keegi on meile helistanud. Helistasin tagasi ja kõne tuli sellest tööagentuurist ning neil olla meile juba tööd pakkuda homsest alates. Lahe! Aga mõtlesime, et lähme baarist ka ikka läbi, olime juba nagunii baari ees. Astusime sisse. Paremat kätt vanem mees, hall habe ees, õlu näpus. Baarileti taga paar naist. Küsime siis, et kas keegi teab, kus kandis siin tööd leida võiks? Vanem mees teadis kohe rääkida, et siin on perekond Ellised, kellel on suur tomatifarm ja tasuks nende käest küsida. Samal ajal kõrvalruumis oli tüüp nimega Will, kes pidavat seal isegi vahel töötama. Will kirjutas meile paberile välja bosside nimed ja numbrid ning kokkuvõttes võttis meid autoga sappa ja juhatas meid farmi kohale. Lisaks otsis veel bossi ka üles :) Ja hopsti, see oligi see farm, kuhu otsiti paarikest tööle. Sealt pidavat nädala pärast just ühed ära minema. See farm asus ikka täiesti x kohapeal. Ise me ei oleks osanud sinna kindlasti minna. Seega hästi läks. Pärast väikest juttu bossiga oli ta nõus meid tööle võtma nädala pärast. Seal üks tüüp sõitis tõstukiga ja ma siis mainisin, et muide, ma oskan tõstukiga sõita, mis äratas huvi, sest selle lahkuva paarikese meespool oligi just tõstukijuht. Nad pidavat just välja koolitama uut tõstukijuhti. Igaljuhul, leppisime kokku, et ta annab meile teada, millal me tööle saame tulla. Me tegelt ei teadnud tol hetkel veel mis tööd me tegema hakkame.

Colbinabbini baar-hotell

Sõitsime siis kiirelt Sheppartoni tagasi, et tööagentuurist läbi minna ning töö ära öelda. Nad olid veidi pettunud seal, et me tööd vastu ei võtnud. Aga põhjendasime ära, et vat käisime ise tööd otsimas ja saime.

Õhtul karavanipargis helistab Damien (boss). Vastan talle, et see käis küll kiirelt. Jutt oli lühike. Küsis, et kas me saaksime homsest tööle tulla ja väljaõppega alustada. Ja ülla ülla, mis töö mina sain. Tõstukijuhi muidugi :) Hiljem selgus, et see vend, keda välja õpetati tol päeval tõstukijuhiks, oli ära öelnud, et ta ikka ei taha seda tööd teha. Ja kas pole mitte tore, kui sul on kohe võtta vend, kes on varem tõstukiga sõitnud. Hehe. Ma ei tea, kas te teate seda tunnet, aga see tunne, kui tööd saad, on ikka ülihea. Tuju on hea, naeratus näol, kivi enam südamel ei ole.

4.02 Järgmisel päeval tööl selgus, et see ei olegi niiväga farm. Tegu on tehasega. Nad toodavad ahjus kuivatatud-küpsetatud tomateid, mis pannakse hiljem paki sisse, lisatakse küüslauku, ürte ja õli ning välja tuleb midagi taolist nagu päikesekuivatatud tomatid, kuid need on 100 korda paremad.

Tuleb välja, et minust sai tõstukijuht-sorteerimiskeskuse juhataja vms. Ma vastutasin selle eest, et õiged tomatid välja sorteeritaks. Et sorteerijatel oleks tööd, mis tähendab, et ma pidin pidevalt uusi tomateid tõstukiga sorteerimismasinasse tõstma. Samuti sorteeritud tomatid pidin panema kõrvale ja samal ajal tõstma neid ka masinasse, mis kallas tomatid tehase poolepeale, kus olid seinataga inimesed, kes paigutasid tomatid liinipeale, mis tomatid katki lõikas ja siis sealt läks pikk teekond edasi ahjudesse ja pakkimisse. 

Mu töö pidavat olema suhteliselt pingeline, aga ma ise seda ei tundnud, sest see töö meeldis mulle. Sorri, ma pean natuke siin mõne koha peal edvistama, sest mu töö oli lihtsalt edev :) Mul oli oma aasialaste tiim, kes tegelesid sorteerimisega. Vahel see tiim oli suurem, vahel väiksem, enamasti samad inimesed, vahel uued näod. Maksimum oli mul 12 töötajat. Kõige rohkem närvidele käis uute inimeste väljaõpetamine, sest vahepeal need uued inimesed ei saanud inglise keelest midagi aru. Sel juhul ma kasutasin teisi sama maa aasialasi, kes tõlkisid mu jutu ära :) Olid taivaanlased, korealased, indialased ja üks indoneeslane. Vahepeal tundus, et osad olid kuskilt Vietnamist konteineriga saadetud. No see selleks.

Mu tööpäevad ei olnud kunagi lühemad, kui 12 tundi, sest ma tulin tööle kõige esimesena ja läksin kõige viimasena. Ma tahaks kuidagi seda jõhkrat ülesannete hunnikut arusaadavalt kirjeldada, et saaks aru, kui palju asju pidi ühel ajal töös hoidma. Lihtsalt selle pärast, et mina ei ole kunagi varem nii palju asju pidanud samal ajal töös hoidma. Tööpäev algas tulede tööle panemise, masinate sisselülitamise, arvutiprogrammide töölepanemise ja tomatite sorteerimismasinasse panemisega, et kui teised tööle tulevad, siis saaks kohe alustada. Põhimõtteliselt iga päev selle 12 tundi ma veetsin tõstukis. Tõstsin tõstukiga tomati konteinereid, kus ühes on ca 500kg korjatud tomateid. Ma ei saanud kunagi ühte asja lõpuni teha, sest nii palju asju oli vaja teha, et ma pidin ühe tööülesande juurest teise juurde kihutama koguaeg. Kogu sorteerimiskeskus on nagu mingi kell, mis koguaeg tiksub ja sa pead olema igalpool, et ei tekiks troppe või seda, et kellelgi töö otsa saab. Ja muidugi tuli vahepeal uusi tomateid traktori treilerilt maha laadida ja tühjad konteinerid treilerile jälle peale. Samal ajal pidin konteinereid pesema nustikuga, kuna tegime ühele firmale tomateid ja konteinerid pidid särama. Ehk nimetan siis mõned asjad, mis koguaeg tiksusid. Kogu sorteerimiskeskuse prioriteet oli põllult tulnud tomateid (500kg konteinereid) sorteerimismasinasse panna, mis siis kallas need liinile, mis pesi ja harjas ning lõpuks inimesteni viis, kes siis halvad tomatid välja noppisid. Teine prioriteet oli tuua sorteeritud tomatid sorteerimiskeskuse ette ja paigutada nad vastavalt suuruste järgi ritta, et siis sealt vastavalt suuruste järgi tõsta teise masinasse, mis kallas nad tehasesse tomatilõikajatele. Nende mõlema masina probleem oli see, et sinna pidi koguaeg konteinereid juurde panema ja tühjasid konteinereid ära võtma. Kui tühjad konteinerid on maha tõstmata siis ei kallata ka uusi tomateid juurde, mis tähendab, et keegi on ilma tööta ja sorteerimine või tehas seisab. Samal ajal me sorteerisime sorteerimiskeskuses 3 erinevaid tomateid. Neid, mis lähevad meie enda tehasesse(punased, valmis tomatid), neid mis läksid firmale, kes tahtis tomateid puhastes konteinerites ja ¾ valmidusastmega ning kolmandaks tegime tomateid 10-kilostesse kastidesse. Ja need kolm erinevat kategooriat liigituvad veel eraldi kategooriateks. Meie enda tehase tomateid oli 6 erinevat suurust. Pisikestest suurteni ja kõik pidid olema eraldi sorteeritud, sest hiljem, kui tehase ahjus tomateid kuivatati siis erinevatel suurustel on erinevad kuivatusajad ja niiskusastmed jne. Tomatid, mis läksid firmale, oli 4 erinevat suurust ja kõik ¾ valmidusastmega, Kui konteiner täis sai, pidi selle ära kaaluma, numbri peale kirjutama ja külmikusse viima. Ja siis muidugi kastidesse minevad tomatid, johhaidii. Neid oli ka olenevalt päevast 6-8 erinevat suurust ja need suurused liigituvad veel erinevateks valmidusastmeteks ehk kas see on siis keskmine keskmise valmidusastmega, väike poolvalmis või suurpool valmis või üldse ¾ valmis jne :) Haha. Põnev eksole. Kastid laoti kõik alustele, kiletati ära, pandi kleepekad peale ja ma viisin külmikusse. Vahel firmale tomateid ei teinud, siis see tähendas, et me sorteerisime eraldi valmidusastmed 4 erinevasse konteinerisse, et nad siis panna lattu seisma ja ootama jääda, kuni nad valmis (punased) on. Kõikidel konteineritel on alati kuupäevad peal seega oli hetki, kus mul oli laos 5 erineva kuupäeva tomatid erineva valmidusastmega. Oluline oli, et valesid tomateid masinasse ei paneks, sest erinevatel tomatitel oli oma programm arvutis, mida oli vaja muuta, olenevalt, mis tomateid tehti. Igaljuhul, vahepeal läksid masinad katki ja oli igast probleeme ja hunnik detaile, millel pidi silma peal hoidma või tegema. Jõhkralt hea kogemus ikka. Tööpäeva lõpus sättisin kõik asjad järgmiseks päevaks valmis, pesin pesu, panin alukad kuivama. Hehe. Tegelt koristasin laga ära, pesin sorteerimismasina puhtaks, panin tuled kustu ja läksin lehmadesse :) Jap. Päeva kõige parem osa oli päeva lõpus, kus ma viisin kõik välja sorteeritud ja mittekõlbulikud tomatid lehmadele väikse veokaga. Lehmad olid lihtsalt nii õnnelikud, kui nägid mind tulemas kaugelt. Kukkusid niimodi kaloppi laskma. Parematel päevadel oli seal ikka üle 50 lehma. Mõned lehmad olid nii õnnelikud, et hüppasid ringe ühe koha peal. Lehmad jooksid ümber kalluri, ma samal ajal patsutasid neid, kui nad lähemale tulid. Vahel nad ei saanud aru, et tomatid maha on pandud, siis kukkusid mind jälitama, pidin ilge kimaga ära kihutama, et nad väravast välja ei tuleks koos minuga. Tegin ka mõned videod, kuidas see lehmavärk käis :) Pooleteise kuu jooksul, mis me seal töötasime, oli mul vist umbes 5-6 vaba päeva. 7 päeva töötundide rekord oli 92 töötundi ja kõige rohkem töötasin jutti vist ca 20 päeva. 

Tegin mingi ulme parkimise konteinerite ja uste vahele

Minu tõstuk. Sõitsin sellega ühe tomati laiaks.

Tomatite konteinerid sorteeritud tomatite suuruste järgi. Juhuslikult tuli välja selline püramiid.
Tomatid ootavad oma järge, et tehasesse lõikamisele minna

 Vasakul on näha sorteerimismasina algus. Masin just kallutab endale tomateid juurde. Esimese asjana pestakse masinas tomatid puhtaks. Et tomatid jõuaksid ühest masina otsast teise, on neil vaja läbida 30m. Paremal on näha masin, mis kallutab tomateid tehasesse, et need seal puruks lõigata.

Tomatid tulevad pesust ja jõuavad valgetele rullikutele. Nende ääres on tüdruk, kes sorteerib mittekõlblikud tomatid välja. Selliseid rullikuid oli seal kaks. Tüdrukuid oli ka kaks ja vahel neli, kui tomatid olid väga halvad ja üksi sorteerida ei jõudnud. Liis ka vahel sorteeris seal.

Siin on näha sorteerimismasina lõpuosa. Iga suuruse ja valmidusega tomati jaoks on oma auk ja konteiner, kuhu tomat lõpuks kukub.

See on ka masina lõpuosa, aga teine pool. Siin sai täita tomatitega 10kg pappkaste.

Lehmade tomatid 

Tomatikaamel lehmadele


Nii ma sõitsin lehmadesse. Video lõpus on näha, kuidas lehmad mind näevad ja kappavad väravate poole.

Nii ma olen lehmades

Liisi töö oli põhimõtteliselt päevad läbi külmkapis passida. Sellest kirjutab ta ise nüüd. Mina siis töötasin tehase poole peal. Iga päev algas kostüümivahetamisega. Selga tuli panna valged püksid, valge pikkade varrukatega pluus, pähe juuksevõrk ja kaitsekapuuts. Kõige selle alla kuhjasin mitu kampsunit ja jalga mitu paari soojasid sokke. Enne tehasesse sisenemist tuli ennast riiderulliga üle rullida, et mitte mingil juhul mitte ükski sinu juuksekarv üle tehase lävepaku ei satuks, kui siis ainult kinniselt sinu peas juuksevõrgu ja kapuutsi all. Jalga panime kummikud ja siis võisime minna esimesse ruumi, kus põrandal oli vesi, et kummikud ikka puhtad oleks. Seintel olid kraanikausid, et käed puhtad oleks. Käsi tuli seal alati pesta enne tehasesse sisenemist. Järgmises ruumis oli tomatilõikamise masin ja kätedesinfitseerija. Kui käed desifintseeritud tõmbasin kätte riidest kindad ja nende peale kummikindad, et mitte ära külmuda. Tomatilõikamise ruumis töötasid aasialased. Nende ülesanne oli vaadata, et liini peal kõik augud on tomatitega täidetud ja et kõikidel kandikutel oleksid tomati viilud püsti mitte pikali. Kui tomati viilud on pikali, siis nad küpsemise käigus kuivavad kandiku külge kinni ja enamjaolt ei saa neid kasutada või nad näevad lihtsalt koledad pakis välja. Kui kandik oli valmis, siis pandi see kärusse. Käru nägi välja selline nagu nõukasööklates mustade nõude kärud. Ainult need kärud koos kandikutega maksavad 6000 dollarit. Nõukaaja mustade nõude kärud nii palju ei maksnud. Lõikamise ruumis ei olnud veel tapvalt külm. Järgmisena pidin jalutama läbi koridori, kus olid ahjud. Seal koridoris oli mõnusalt soe. See oli mu lemmikruum peale pakkimisruumis külmetamist. Siis läksin läbi väikese kontori ja sealt edasi oli mul võimalik minna pakkimisruumi kahte teedpidi. Niisiis võisin minna metsikuks ja jalutada läbi laoruumi või minna läbi pakkimismasina ruumi, kust tavaliselt kõik käisid. Masin, millega tomateid pakiti, oli ikka üüberelukas. Lõpuks siis jõudsin pakkimisruumi, mis esialgu oli minu põhitöökoht. Sooja oli seal 5-12 kraadi olenevalt päevast. Kui konditsioneerid olid korras ja väljas väga palav polnud siis oli 5-8 kraadi. Kui väljas oli palav ja mõni konditsioneer juhtus kah katki olema, siis oli 9-12 kraadi. Pakkimisruumi seinaseest tuli lint. Lindipeal sõitsid pakitud kuivatatud tomatid. Tomatid käisid läbi kaalumis-metallidetektormasinast ja jõudsid minuni. Mina pakkisin tooted pappkasti ja saatsin kastid läbi teipimismasina. Seejärel tõstis keegi (vahel ka mina, sest me vahetasime positsioone) kastid euroalusele. Kui alusel oli viis kihti kaste, siis sõidutati alus laoruumi, kiletati, pandi number peale ja sinna ta jäi oma aega ootama. Ühes pakkimisruumi nurgas oli laud, kus keegi alati vorpis kaste teha ja kastidele kleepsusid peale panna (seda ka vael tegin). Meil olid seal erinevad tooted erinevatele maadele. Meil olid inglastele küüslaugu ja ürtidega 1,1kg pakid, mida pakkisime kuue kaupa pappkastidesse. Ameeriklastele olid sarnastes pakkides ka küüslaugu ja ürtidega tomatid, mida pakkisime kahe kaupa pappkastidesse, mis tundus täiesti ajuvaba. Ja siis olid jaapanlastele maitsestamata ja maitsestatud tomatid. Kuna jaapanlased on väga pepsid, siis jaapani pakke tuli alati kaks korda kontrollida. See tähendas, et kui tegime jaapanlaste tomateid, siis keegi meist pidi seisma liini ääres ja kõik pakid üle kontrollima. Kontrollida tuli kuupäeva ja seda, et pakk oleks korralikult suletud. Pakkijad pidi ka seda alati kontrollima. Vahel juhtus ka seda, et mõnelt pappkastilt oli kleeps puudu, siis bossid said kurjakse, sest sellist viga jaapanlased juba ei andesta! Hiljem, kui kõik tellimustööd kuivatatud tomatitele oli tehtud, siis hakkasime tomateid pakkima 10kg kastidesse. Siis kolisime kõik kõrval ruumi, kus oli pakkimismasin. See oli jälle ooper omaette. Üks meist pidi seisma kausiga masina all ja tomateid püüdma (vahel mina). Kuna masin sülitas korraga välja ainult 5kg, siis tuli kasti panna kaks kausitäit. Masin oli küll peen, aga ise ikkagi aru ei saanud, millal tomateid kaussi lasta, siis pidi keegi seisma ja iga natukese aja tagant nuppu vajutama (sageli mina). Kui ma nupuvajutamise tööd tegin, siis ma tundsin ennast nagu ahv. Ma arvan, et ahv oleks suurepäraselt nupuvajutamisega hakkama saanud. Vahel aga tuli põnevust kah mu töösse. Kui masin umbe läks, siis olin mina see, kes pidi teisele korrusele ronima ja ummistuse likvideerima. Vahel pakkisime tomateid ka 5kg pakkidesse ja siis tuli neid käsitsi sulgeda vaakumpakenditesse (seda sain ka paar korda teha). Päris lõpus enam masinat ei kasutanud. Siis tõstsime tomateid otse kärudest kastidesse ja pärast kaalusime koguse täpseks. Aga kuidas ikkagi tomatid said lõikamisruumidest kärudesse. Kui lõikamisruumis sai kandikutega kärusid täidetud juba omajagu, siis tuli saksa poiss Taniel ja lükkas tomatikärud suurtesse ahjudesse. Seal nad kükitasid 7-12 tundi olenevalt tomati suurusest. Ahjudest lükati tomatid jahutamisruumi ja sealt juba järgmisesse tuppa, kus ootas seltskond aasialasi, et tomatid kandikutelt kärudesse spaatliga lükata ja koledad välja sorteerida. Sealt kärutati tomatid masinaruumi ja söödeti masinasse. Kui tegime ürtide ja küüslauguga tomateid, siis enne veel maitsestati ja lükati segamismasinasse. Vahel pidi pakkijate seltkond ka minema tomateid spaatliga kärudesse ajama, sest me olime nii kiired pakkijad, et nad ei jõudnud sammu pidada. See on tegelt naljakas, et kiired olime, sest minu meelest oli meie pakkimise masin kogu aeg katki. Vahel pidime tükk aega omast vabast ajast ootama, kui nad masinat parandasid. Veel oli pakkijate tiimi ülesanne õhtuti masinat ja kärusid pesta. Me tegime seda vahetustega. Masina pesemine võttis aega umbes kaks tundi. Masinat pesti kahekesi: üks all ja üks üleval. Mina olin see, kes pesi üleval. Kõik pesemine käis voolikutega ja survega. Esialgu leotasime kuuma veega kõik lahti, siis lasime vahuga üle ja seejärel loputasime veega ja siis desinfitseerisime ära. Selle käigus tuli mul ronida töötava masina vahedesse ja nurgatagustesse ja osaliselt pidin ka masina lahti võtma ja pärast jälle kokku panema. Ma olin täiesti kindel, et varem või hiljem jään näppupidi kuskile vahele kinni või lõhun lihtsalt masina ära. Õnneks seda ei juhtunud. Pesemisele kuulusid ka seinad ja põrandada. Iga õhtu tuli ära pesta ka tomatikärud. Nende pesemine võttis natuke vähem aega kui masina pesemine. Suurte kärude pesemiseks oli täiesti oma tiim, sest nende pesemine võttis aega terve päeva.

Tehases ja ka kuuris oli väga karm töökord. Igakord kui tööle läskid või pausile tulid, pidid ennast tööle logima või töölt välja logima. Kui pakkimismasin katki läks, siis saadeti meid puhkeruumi ootama, mis tähendas, et pidime ennast töölt välja logima. Ükskord istusime ja ootasime kuskil kaks tundi, et tööle tagasi minna. Seal tehases oli üldse väga palju pisiasju, mis närvidele käisid. Vahel said mul pisiasjadest kokku suured asjad ja siis ma teatasin Villule, et mina enam selles tehases päevagi ei tööta. Üks hea asi oli karmi korra juures see, et meil olid peaaegu alati regulaarsed pausid. Siis teadsid täpselt, millal oma tundetuid sõrmi ja jalgu soojendama sai minna.

Meie kostüümid. Pildil on minu töökaaslased Marie (sakslane), Alicia (iirlane), Anna (sakslane) ja Lauren (inglane).

Sellelt riiulilt tuli endale iga hommik sobilik kostüüm valida. Sageli puudusid sealt suurused S ja M. Seega tuli leppida suurustega L või XL ja näha välja nagu räppar.

Ruum nr 1. Käte pesemine!

Ruum nr 2. Lõikamise tuba.

Ruum nr 3. Mõnus soe koridor. Pildil on näha suur käru, mis on tomatidega täidetud. Käru parasjagu läheb ahju või tuleb ahjust välja. Võta sa nüüd kinni...

Ahjuküpsetatud tomatid küüslaugu ja ürtidega inglise kliendile. 
Tavaliselt peale tööpäeva saime natuke koju ka kaasa :)

Tegelikult ei olnud tehases lubatud pildistada. Samuti ei olnud lubatud ehteid kanda ja üldse mitte mingisuguseid vidinaid ei tohtinud sinna vedada. Parfüümi ei tohtinud ka peale lasta. Aga meil õnneks mõned tütarlapsed läksid metsikuks ja ikkagi pildistasid :D Kui õnnestub veel pilte saada, siis lisan.

20.03 Üks väga huvitav sündmus leidis aset sellel ajal, kui me Villuga seal töötasime. Nimelt igal aastal käivad kõikvõimsad jaapanlased tehast kontrollimas, kas see on ikka sobilik nendele tomateid valmistama. Tavaliselt käivad nad hooaja alguses, aga sellel korral tulid nad hooaja lõpus. Nad tahtsid näha kõike tootmisega seonduvat. Selleks puhuks korraldati ikka tõeline show. Villu pidi küürima oma kuuri läikima ja meie pidime küürima tehase läikima. Mina ei küürinud, sest mina töötasin sellel ajal juba kuuris Villu alluvuses. Minu ülesanne oli jälgida täituvaid pappkaste. Kui 10 kg sai täis, siis lükkasin kasti liinile ja panin uue alla, et järgmised 10 kg tomateid saaksid sisse vurada. Nii nii see selleks. Igatahes sellel päeval kui jaapanlased tulid jälgima tööd tehases, käisid asjad küll hoopis teistmoodi. Küpseid tomateid tuli sorteerida palju hoolikamalt ja hoopis teistsuguse tehnikaga. Masina küürimisele olid nad kahe tunni asemel kulutanud terve nädala. Kõik pidid kandma näomaske ja jälgima igasugu eeskirju, millele varem eriti tähelepanu ei pööratud. Lõppkokkuvõttes teatasid jaapanlased, et neile ei meeldi masina lint, mis tomateid masinasse viib, et see lint tuleb välja vahetada ja nad ei soovi pakkimist üldse näha. Niisiis minu etteaste jaapanlastele jäi ära, sest mina pidin pakkimist demonstreerima. Huvitav seik oli veel see, et enne jaapanlaste tulekut oli minu ülesanne käia tolmuimejaga terve tehas läbi ja vaadata, et mitte kuskil mitte ühtegi putukat ei oleks :D Vahel ikka juhtusid kõrvahargid tehases olema. Vahel juhtusid ka tomatite sees olema. Mis teha.

Hea oli see, et me elasime tehasest kilomeetri kaugusel, pererahva vanas majas, kus oli 2 iirlast, 2 inglast, 2 saksalast. Kõik olid paarikesed peale kahe inglise tüdruku. Colbinabbini küla asus täielikus pommiaugus. Kõik mingitsorti suuremad asustused asusid 60-70 km kaugusel. Seega, kui meil vaba päev oli, siis sõitsime lähimasse poodi, et omale hunnik sööki osta. Kas pole mitte naljakas näiteks Tallinnast Rakverre sõita, et toidupoodi minna :)

 Meie maja eest...

...ja tagant

10.02 Kogu maa ja ilm on suitsu täis. Ümberkaudsed tulekahjud on nii julmad, et suits ei taha ära minna. Mitu päeva pidime suitsu sees elama. See tulekahju sai tegelikult alguse juba jõulude ajal. Vahepeal nad suutsid selle ära kustutada, aga nüüd võttis ikkagi leegid uuesti üles. Tulekahju leidis aset tegelikult meist ca 200km kaugusel Melbourne'is.


8. 03 Meie kaaslane Emmi läks öösel wc-sse ja leidis seal sõbra. Hommikul leidsime laualt kirja:


Ehk siis Emmi kirjutab: "Ma ei ole kindel, kes ämblikke kardab... Ma ei teadnud, mis temaga teha kell 2 hommikul! Palun ära eemalda köögirätikut, kui sa kardad ämblikke! Ta on köögirätiku all konteineri sees." Keegi avaldab punasega arvamust, et sellest ämblikust saaks hea sööda kalade püüdmiseks.

 Uudishimu ei andnud rahu. Eemaldasin rätiku. Välja ilmus Huntsman.

Pärast sain temaga veel sõbraks. Mitu päeva istus meil laua peal, kuni Villu ta välja viis.

See on Villu

14. märtsil juhtus ime, sest 15. märtsil oli meil kõigil vaba päev. Tavaliselt puhaksime kordamööda paari kaupa. Et seda imet tähistada otsustasime maha pidada väikese peo. Peale tööd läksime Alaniga (iiri kutt) alkoholi jahile. Selleks pidime sõitma oma 25 km. Jõudsime teise Colbinabbini-sugusesse külasse, aga seal oli alkoholipood. Võib siis öelda, et sõitsime Arukülast Tallinnasse, et natuke õlut ja siidrit osta :D

Meie gäng.
Anna, Alicia, Alan, Taniel, Liis, Viljar 

Mängisime õlle ping-pongi.
Kaotaja kokteil juba laual klaasis ootamas. Te ei taha teada, mis selle kokteili sees on!

15. märtsil täitus meie autol 300 000 km

15. märtsil tabas meid ka väike ootamatu torm. Bossi majal viis katuse osaliselt minema. Boss ütles, et tema ei ole kunagi varem Colbinabbinis sellist tormi kogenud. See kestis kõigest mõned minutid.

Vahel kohtasime tööl huvitavaid tomateid 


Igaljuhul, viimasel päeval tuli boss koos oma naisega meile sinna majja ja tõi kaks kastitäit veini. Valget ja punast. Nad teevad ise veini ka muide. Ütles, et nad lähevad kohalikku baari ja kutsus meid ka. Alguses nagu keegi vedu ei võtnud, aga siis pärast ikka võtsime. Baari jõudes juba mingi vend eemalt küsis osade meie inimeste käest, et kus tõstukijuht Will on (Mina siis. Ma olen siin forklift Will). Läksin siis ütlesin, et mina olen. Tüüp ütles kohe, et kuule sa oled siin külas nagu legend juba, et peale teda (ta oli ka seal tehases tõstukijuht 5 aastat tagasi) ei ole seal tehases olnud mitte ühtegi tõstukijuhti, kes oleks lihtsalt nii tegijad olnud nagu tema ja mina :) Selgus, et igaüks ei saa selle tööga ikkagi hakkama. Suht edev värk. Pärast bossi naisega rääkides selgus, et boss pidi olema veidi endast väljas, et ma ära lähen. Haha. Hiljem boss rääkis, et plaanib järgmisel aastal 2 inimest selle töö peale võtta, aga kui meil tõstukijuht Will on, siis ei ole ju vaja. Sorri sõbrad, ma pean teile seda ütlema, ega ma siis ainult Liisile edvistada ei saa. Naljakas on see, et ma tulin Austraaliasse otsima tööd, kus ei ole mingit vastutust, aga nagu selgunud on, siis see pagana vastutus leiab mind koguaeg üles.

Bosside toodud vein

Baari pidu oli 22. märtsil ja 23. märtsil sõitsime Sydneysse (800km), kuhu tulid Liisi vanemad, et siis alustada väikest reisi koos nendega. Ja sellest järgmises postituses.