Liis ja Villu maailma avastamas: Sydney, Melbourne ja Tasmaania

Eelmine kord saite palju lugeda, seekord vaadake pilte!

Ja ongi juba 24. märts. Ootame Liisi vanemaid Sydney lennujaamas. Tegelt me ei pidanudki palju ootama. 2 minutit ja juba nad tulidki, ajastus oli lihtsalt ideaalne. Kuna Liina ja Hillar lendasid siia kõigest kaks päeva, siis me neil puhata ei lasknud. Läksime viisime asjad karavaniparki, kus me ööbisime ja sõitsime linnapeale tagasi. Külastasime Sydney ooperimaja, Harbour Bridge'i. Tahtsime minna Sydney Eye Towerisse, kuid ilm oli nii kehv ja pilved nii madalal, et soovitati järgmine päev tagasi tulla, kuna nagunii midagi ei oleks näinud. Lõpuks hakkas vihma ka täiega sadama ja mis sa sellise ilmaga ikka teed. Lähed karavaniparki muidugi. Järgmisel päeval käisime ära tornis ja ka Madame Tussaud muuseumis. Kõige rohkem jäi meelde Yao Ming, kes on üks pikemaid korvpallimängijaid üldse. Tema pikkus on 229cm. Elajas.

Sydney ooperimaja

Sydney Harbour Bridge

Sydney sadamasild

Sydney kesklinn

Kivipits tänaval

Meelelahutus pargis

Vaade Sydney Eye Towerist

Kapten Cookiga

Lenduriga

Alfiga

Yaoga

26.03 Järgmisel päeval tõmbasime Sydneyst lesta ja põrutasime Melbourne'i poole. Kuna Melbsi oli pikemtsorti tee, siis tegime vahepeatuse Alburys ja hommikul sõitsime edasi. Kuid vahepeal oli vaja meil lahendada üks probleem. Nimelt meil oli vaja inimest, kes viiks meie auto Melbourne'ist Perthi (ca 3500km) pooleteise nädala jooksul, sest seda maad me autoga ise ei plaani sõita. Me lendame Uus-Meremaalt otse Perthi ja võtame seal auto tagasi ning hakkame ülespoole sõitma. Me tegelikult saime kokkuleppele ühe inglise tüdrukuga nädal varem, kes töötas meiega koos tomatitehases ja elas meiega samas majas. Veidi kahtlesime, et ei tea kas on kõige parem valik, sest ta ei teadnud ise ka täpselt, mis kõige parem on, aga no vähemalt me teadsime teda. Ta ei olnud täiesti kontvõõras. 4 päeva enne 26. märtsi (päev, kui peame auto kellelegi üle andma) ütles see tüdruk ikkagi meile ära, et ta ei taha autoga Perthi sõita. Tore! Mine siis sa tead ka kuhu! Seega 4 päeva oli aega leida inimene, kes meie auto oleks nõus võtma. Panime aga jälle kuulutuse üles Gumtreesse. See on koht, kus otsitakse, müüakse, antakse jne. Ja vopsti, saimegi ühe prantsuse kuti, kes oli nõus auto võtma. No ja siis viimasel päeval, kui oleks pidanud kellelegi auto üle andma, ütles see prantsuse aff meile, et ta ikkagi ei taha autot, kuna üks austraalia sõber soovitas tal üksi mitte reisida. Pidavat ohtlik olema. Ohjah, memmekas. Noh, endiselt on vaja leida keegi, kes auto võtaks :) Aega auto üleandmiseni on jäänud ca 5 tundi (kolmapäeva õhtu). Panime taaskord kuulutuse Gumtreesse (boonusena pakkusime auto võtjale 300 dollarit bensuraha) ja upitasime kuulutuse üles, et kõik seda näeksid. Ja kohe helistasid kaks saksa tüdrukut, kes olid nõus auto võtma. Õnneks nemad enam ära ei öelnud ja andsimegi auto neile õhtul üle. Tegime passist pildi igaks juhuks, et kui nad autoga mineva tõmbavad, siis on mingi tõestus olemas. 300 dollarit anname siis, kui nad auto tagasi on toonud. Täitsa normaalsed sakslased, mõlemad 19-aastased. Hehe. 10 aastast minust nooremad. Kusjuures nad olid ainukesed, kes helistasid selle viimase kuulutuse peale.

Melbourne'i kohta midagi öelda ei oskagi. Linn nagu linn ikka. Vaadake pilte.

Melbourne'i akvaariumi kalakino

Nägime esimest korda suuri külmamaa pingviine

Üks kukkus kohe laamendama. Tahtsis naiste ja laste juurde minna.

Suhelda meeldis neile ka

Vaade kesklinnale Skydeck 88-lt

Tänavakunst

Hosieri tänav

27.03 Järgmisel päeval lendasime Tasmaaniasse Launchestoni linna. Vihma sadas ja külm oli. Liina oli meile ära broneerinud rendiauto. Nii et hüppasime rendiautosse, kütsime kesklinna, siis sadamasse ja kalarestorani fish & chipsi (kala ja friikartulit) sööma. Peale seda tegime linnas tasuta bussiga väikse linnatuuri, sest vihma endiselt sadas. Ööbisime mereääres, ilusa vaatega koledas motellis. Motell oli nagu nõukaajast. Aga magada sai. Nägime blowhole'i ja tegime peatuse ühes söögikohas, kus sai austreid süüa. Proovisime erinevalt valmistatud austreid ja ka kammkarpi. Kammkarp oli hea, aga põhimõtteliselt võib öelda, et auster on suht vastikult maitsev ollus. Võibolla peab selle söömist harjutama ja mingi aja pärast hakkab meeldima. Aga vähemalt üks variant austritest oli hea, kuhu oli pandud juustu, tomatikastme ja mingi sibula segu. See oli isegi päris hea.

Motelli tuba oli täis millipedesid. Colbinabbini majas kohtasime ka neid päris sageli.

Hommik Bichenos

Hillar ja Liina

Bicheno blowhole.
Kui laine tugevasti vastu kallast lõi, siis kivide vahelt pritsis vett mitme meetri kõrgusele.

Meritähed

Freycineti rahvuspark

Naturaalsed austrid

Kastmega austrid

Kammkarbid

29.03 Veetsime öö pisikeses kohas nimega Sheffield. Hommikul läksime kohe seiklema Tasmaziasse, kust võib leida mitmeid suuri hekkidest labürinte. Selliseid suuri, mida tavaliselt kuskil filmis näeb. Päris põnev oli, aga kahjuks oli seal seiklemine siiski üpris lihtne. Labürint oli täis lahedaid-kummalisi silte ja asju. Veel käisime vaatamas Cradle Mountaini rahvuspargis Tasmaania kuradeid. Enamus loomadest on sinna sattunud mõne õnnetuse või haiguse tagajärjel. Beauty Pointis nägime nokkloomasid ja sipelgasiile.