Thursday, October 15, 2015

Saigon

4.07 Saigon, mille sõja ajal nimetas tollane Vietnami valitseja ümber oma nime järgi Ho Chi Minh Cityks. Aga ideepoolest kasutatakse tänapäeval mõlemaid nimesid. Sõitsime sellise huvitava asjaga nagu magamisbuss. Toolid olid lamamistoolid. Pikutasid terve bussisõidu aja. Bussisõit Vietnamis on paras katsumus. Kui Eestis bussiliiklus samamoodi toimiks, sõidaks Tallinnast Tartusse umbes 12 tundi ilmselt. Seal olid igast vahepeatused erinevates kohtades. Bussijuht tegi peatusi, et sõpradega vahepeal kulli mängida ja et kilekotiga kartuleid üle anda. Siis pissipeatused ja niisama peatused. Selles suhtes erilist vahet ei olnud, et Vietnamis sõidetakse maksimaalselt 60 kilomeetrit tunnis, aga reaalselt käib liiklus ikka 30-40 km/h.

Magamisbuss, ööbuss

5.07 Jõudsime siis mingi ime läbi kell 6 hommikul suuremasse linna Nha Trang, kus oli mingisugune bussijaamalaadne koht. Või tegelt pigem oli bussipiletite müügikiosk tee ääres suurte majade vahel ja väike kohvik ka. Seal toimus busside vahetus. Laadisime kotid maha ja jäime järgmist bussi ootama, mis pidi tulema kell 7 aga tuli kell 8 või veel hiljem. Kohvikusse maha istudes Liis küsis mu käest, et kuule kus su ülikond on? Mul hakkas paugupealt sees keerama ja vastasin, et bussis, mis pool tundi tagasi ära sõitis 8-| Houli fakk! Ma olin seal kohvikus kangestunud olekus ja näost valge. Liis läks bussipileti müügikioski uurima, et kas on võimalik kuidagi see ülikond kätte saada. Nende pea olematu inglise keelega suutis Liis neile ikkagi nii palju selgeks teha, et nad helistasid bussijuhile ja pärast ütlesid Liisile, et buss tuleb tagasi. Aga küsimus on, kas buss tuleb tagasi enne, kui meie buss välja läheb. Täiesti hull närvipinge. Passisin närviliselt kaugusesse, kust bussid tulid ja iga buss, mis sõitis, kergitas mu lootust, et nüüd tuli. Aeg tiksus ja närvipinge kasvas. Uhhuuu. Ja ühel hetkel buss tuligi, JESSS. See on ikka meeletult hea tunne, kui suur kivi südamelt ära kukub. Läksin bussi ja lippasin taha otsa, kus me istusime ja leidsin oma ülikonna üles :D Me panime selle seljatoe taha ja lasime seljatoed veits alla. Enne, kui bussist ära läksime, käis mingi kiirustamine ja mis silma all ei olnud, see jäi maha ka. Igaljuhul, andsin bussijuhile 100 000 Vietnami raha tagasitulemise eest (ehk siis 4 €, mis on neile päris suur raha. Võrdluseks võib öelda, et üks õlu maksab baaris kohalikule 5000-10 000 VND). Pärast muidugi selgus, et me läksime sama bussiga edasi :D Aga mitte kaua. Kuskil metsade vahel tuli hiljem ikkagi busside vahetus ja me istusime ümber palju ilusamasse ja uuemasse bussi. Siis unustas Liis oma kübara bussi, aga seda tagasi ei saanudki. Kui ma oma ülikonda ja bussi ootasin, siis ei olnud mina ainuke närviline seal. Närvitses ka mingi Brasiilia tüüp, kes oli mingi maailmarändur. Tal oli ratas pakitud papi sisse ja tal oli vaja saada samuti Saigoni. Tema närvilisuse põhjustas Vietnami bussiliikluse kaootilisus, kuna ta oli Saigoni bussi oodanud juba paar päeva. Kuna seal liikus erinevaid busse kogu aeg ja mees ootas, et iga järgnev buss on Saigoni buss. Ja kui selgus, et üks buss, mis peatus ja osa ootavast rahvast peale võttis ei lähegi Saigoni, tahtis see Brasiilia vend bussijuhile lõuga tõmmata. Teised inimesed tulid vahele õnneks. Siis hakkas selle tüübiga mingi tõmmu naine rääkima ja rahustas ta veits maha. Kokkuvõttes see sama mees tuli meie bussi peale. Tal oli ilmselt jõhker kergendus, et ta sõidab bussiga ja kukkus seal bussis jooma, lällama ja bussirahvast ahistama. Midagi teha polnud, pidi ära kannatama. Vahepeal ta jäi magama, siis oli okei. Aga no tegu oli ikka kogenud vennaga. Lasi keset bussirahvast pudelisse vaikselt. Jõudsime Ho Chi Minhi kell 21.00 õhtul. Plaanitust 5 tundi hiljem.

Müüjatädid

6.07 Saigon on juba korralik linn. Kõrged majad, korralikud asfaltteed, pintsaklipslased jne. See on kesklinna osa. Äärelinna osa on nagu ta on :) Jalutasime niisama linnas, vaatasime üle kohalikud turud. Viskasime pilgu peale paarile vaatamisväärsusele nagu Independence Palace, Notre Dame, Post Office, War Remnants Museum.

Turg 

Tänavaäärsed poed, mida olid kõik kõrvaltänavad täis 


Sellist vaatepilti nägi ka siin-seal 

Kohalike pop-up kohvik 

Kõnniteed 

Elektrilahendus 

Liiklus. Kahjuks on seda pildil raske edasi anda, aga rollerite kogus on seal meeletu ja sõitmine suhteliselt kaootiline.

Sõjamuuseumis käisin küll üksi, sest meil oli kohalik raha otsas ja vahetada polnud kuskil, sest oli pühapäev. Sõjamuuseum jättis mulle sügava mulje. Seal kirjutas ja rääkis sõjast 4 suure korruse peal. Õues olid lennukid, tankid, helikopterid jne. Üks vingemaid sõjamuuseume üldse. Sissekäigu juures mängisid pilli ja tegid mingeid toimetusi mõned noored, kes on Ameerika "Agent Orange" mürgi pritsimise ja kiirituse tagajärjel ebanormaalselt kasvanud. Ilma silmadeta, käte või jalgadeta jne. Vietnam on siiani paksult pomme täis, mida ei ole suudetud ära likvideerida. Kokkuvõtvalt võib öelda, et see on lihtsalt kohutav, mis seal üldsegi mitte ammu toimunud on.

Giljotiin toodi Vietnamisse prantslaste poolt 20. sajandi alguses. Esialgu kasutati seda ainult ühes vanglas, aga hiljem, USA sõja ajal, toodi giljotiin igasse provintsi

Puur inimeste vangistamiseks 

Erinevad piinamistehnikad 

USA tegutsemisviis: "Põleta kõik, hävita kõik, tapa kõik" 

Sõjaaja lugusid 

Natukse statistikat 

"Agent orange'i" tagajärjed 

 "Agent orange'i" tagajärjed

"Agent orange'i" tagajärjed

7.07 Käisime võimsa Saigoni jõe ääres ja Financial Toweri skydeckil kõrgemat vaadet uudistamas. Sõime mingis tänavarestos ja saime pasanteeria. Eks ta pisut kahtlane oli, kuna meile toodi riis, kus ronisid sipelgad sees näiteks. Saigoni vahel jalutades leidsime mingi suvalise nurgapealse lühikeste pükste poe, kust sain mingil ulmelisel kombel ägedad lühkarid odava raha eest. Normaalsetest poodidest tavaliselt ägedaid lühkareid ei leia. Õhtul käisime kohalikku "Golden Dragon Water Puppet" menuetendust vaatamas. Kogu etendus toimus vees ja oli selline normaalne. Mingit sügavat muljet ei jätnud. Mulle vähemalt mitte :) Ja sellega lõpetame. Järgmisel päeval lahkume Vietnamist ning sõidame bussiga Kamboodžasse.

 Saigon

Paradiisisaareke 

 Financial Tower

Käänuline Saigon 

Lõputud majad ja poed

Wednesday, September 23, 2015

Vietnam (3)

30.06 Hoi An - hakkab juba looma. Ilus väike küla-linn. Vanalinna-taoline tänavate rägastik madalate majadega ja paksult poode täis.

Hoi Ani tänav 

 Vaade vanalinnast meie hotelli kvartali poole

Viirukid

 Palju oli näha puurilinde. Me ei uurinudki, miks nad neid peavad...

Õmblustöökoda õmblustöökoja otsa. Liis oli varem otsinud internetist välja parimad õmblustöökojad ja nendesse me ka kohe sisse lendasime, et mulle õmmelda ülikond ja Liisile pidulik sinine kleit Kaisa pulmadeks. Päris äge kogemus, kui aus olla. Kohe, kui poodi sisse läksid, tuli sinu juurde teenindaja ja uuris, kas ma tahan ülikonda. Niimoodi võeti kohe üle, pakuti erinevaid kangaid ja vastavalt ka hindasid jooksvalt, kui palju ülikond missuguse materjaliga maksma läheb. Ülikonna hinnad hakkasid 100 dollarist. Aga ma vaatasin, et ma tahan ikka edevamat materjali, mis näeb ilusam välja ja on kvaliteetsem ning valisin 350-dollarilise ülikonna. Võeti mega palju mõõte ja järgmisel päeval pidi minema juba esimesse proovi. Mega kiiresti õmblevad. 4 päevaga oli ülikond valmis ja samal ajal tehti Liisile ka super kleit. Liis joonistas paberil valmis, millist ta tahab ja seletas ära, kuidas mis olema peab ning talle tehti täpselt selline kleit. Istus seljas suurepäraselt. Nööpide aasad tehti käsitsi ja nööbid tehti käsitsi spetsiaalselt selle kleidi jaoks. Mis aga raske oli, oli Liisile õige materjali leidmine. Me käisime läbi 4 km raadiuses kõik poed, kus müüdi materjale. Ühe poe naine sõidutas Liisi rolleriga ümber linna siia ja sinna, et leida õiget materjali. Lihtsalt uskumatu, milleks nad valmis on. Ja Liis leidiski õige materjali. Oli kahtlus, et materjali jääb väheks ja ühes kohas avastasime veel defekti materjalil, kuid need imeõmblejad suutsid sellest ikkagi Liisile kogu kupatuse valmistada. Võimas. Olime mõlemad ääretult rahul, mina oma slim-fit ülikonnaga ja Liis oma üliilusa kleidiga.

 Mõõtude võtmine



Meie hotelli lähedal oli selle linna üks peatänavatest, kus toimus õhtuti turg ja müüdi kõikvõimalikke ehteid ning pudinaid. Seal peatänaval me avastasime söögikoha, kus igal hommikul käisime pannkooki söömas. Banaanipannkooki nimelt. Kui sinna läksime, siis alguses esimestel kordadel mindi rattaga banaane tooma :) Aga pannkoogid olid head, vaniljemaitselised banaanilaastudega pannkoogid. Vist tehti nii, et pandi laastud pannile ja siis valati tainas peale. Naljakas on Vietnamis see, et 2x sama joogi tellimine tundub kuidagi raske, koguaeg tuuakse üks. Kaks on vist priiskamine, teise saad pikema lunimise peale ;)

 Meie hotelli tänav.

Väike sabata sõber hotellis

Ja väike sabaga sõber hotellis

Pulmad

1.07 Järgmisel päeval laenutasime jalgrattad, kus ees on korvid. Kruiisisime mööda linna ringi, käisime rannas lebotamas. Randa rattaid ei tohtinud parkida millegipärast. Ranna lähedal oli tasuline parkla, kuhu pidid ratta jätma, aga meie mõtlesime, et mida hekki, mismõttes me peame ratta sinna jätma. Sõitsime veits edasi ja panime suvalise posti külge. Tagasi tulles olid rattad olemas ja probleemi polnud :P Rannast tagasi tulles hüppasime läbi massaažist, kus tehti tund aega mõlemale klassikalist massaaži. Ma tegelt ei tea, kuidas me julgesime minna suvalisse massaaži. Pärast mudivad su veel nii ära, et lendad ratastooliga koju neh. Kusjuures mingil arusaamatul kombel me kauplesime omale massaažihinna kallimaks, kui nad alguses pakkusid. Me olime lihtsalt nii rahabossid seal maal, et mingit odavat massaaži küll ei tahtnud, haha. Ja ega sellel tüdrukul pea lõikas ka, võttis pakkumise vastu :D

Rannas palmide all mõnulemas

Massaažist tagasi tulles hüppasime turult läbi ja ostsime mangustane, et siis hotellitoas vedeleda ja neid viljasid nosida. Selgus, et suht paljud viljad olid ära kuivanud ja saime ainult pooled nendest ära süüa. Selgus, et siin on tegu mingi nipiga. Hiljem uuesti turule minnes teadsime, mis hinda kaubelda ja tahtsime ise neid viljasid valida. Kuna enne me saimegi tünga, maksime liiga palju ja naine ise valis meile kuivanud viljad. Seekord siis raiusime oma hinda ja ütlesime, et tahame ise valida :) Mis sa arvad, kas nii siis neile müüjatele sobis vä? Muidugi mitte :) Nad tahavad ise valida ja sulle kräppi hulka visata. Ise valiksid ju ainult head mangustanid, hehe.
Mangustanid

Kui ma enne ei ole maininud, siis liiklusmärgid, foorid ja sõidusuunad ei tähenda siin väga midagi. Punasega võib sõita sama palju, kui rohelisega. Liiklusmärgid on nõrkadele ja kui oma ritta ei mahu, siis sõidad vastassuunas. Probleemi pole. Kõik toimib. Õhtul käisime hotelli lähedal tänaval turul ja tegime maailmasuurima avastuse - Vietnami salvi! See on ju Vietnamist pärit, sellepärast selle nimi ongi Vietnami salv :D Meie ei olnud selle peale varem niimodi mõelnud. Vanasti määrisid seda salvi nina alla ja nii oligi. Aga muidu ostsime Vietnami salvi mitu tükki. Kauplesime omaarust hea hinna, aga pärast selgus teise müüja käest, et ega ikka ei kaubelnud küll. Hiljem ostsime neid juurde odavama hinnaga. Kauplemine on seal üks osa. Alguses pannakse kirves ja kui endale kindlaks jääd, saad selle hinnaga, mis sa pakud, kui see just naeruväärselt odav hind pole.

Turg

Laternad

2.07 Järgmisel päeva šoppasime Liisile ühe sügis-talvise jaki, tehti taaskord käsitsi ühe päevaga Liisi mõõtude järgi. Hiljem otsustasime jõe peale paadilootsikuga sõitma minna. Vana tädi oli juba varem meid seal jõekaldal moosinud, kui mööda käisime. Olime kokku leppinud summa ning nüüd läksime sõitma ka. Kui varem arvasime, et Vietnam on prügi päris täis, siis nüüd selgus, et seal on lihtsalt kohutavalt palju prügi. Jõekaldad on lihtsalt lookas prügist. Ilmselt on jõepõhi ka prügikihi all. Turu taga mingi mees kuses suure kaarega vette. Tädi muudkui lükkas meid paadilootsikul edasi toikaga ja tagasi tulles nägime veelkord turu tagumist osa, kus seekord siis mingi naine pesi selles kristallselges jõevees nõusid ning järgmisel hetkel tuli üks naine, tõmbas püksid alla ja tegi pissihäda ära. Nou prooblem! Ja nii see elu kulgeb, puhtus ennekõike! :P Aga Vietnamis me kõhugruppi näiteks üldse ei jäänud.


Ühistransport 


Turg/ wc/ nõudepesu 

Kanalisatsioon

 Jõe kallas
Tädi nõusid pesemas ja teine tägi wc järjekorras

3.07 Järgmine päev algas taaskord šoppamisega. Poode on ju palju, järelikult tuleb šopata ka palju :) Õhtul leidsime ägeda söögikoha, kus nautisime 5-käigulist õhtusööki, uurisime kohalikelt, kuidas nemad ikkagi pulkasid hoiavad ja kõik oli lihtsalt mõnus, mõnus! Kuna osad söögid olid täiesti tundmatud ja me ei osanud neid mitte kuidagi süüa, siis teenindaja lahkelt näitas meile. Võttis meie taldrikust asjad näpuvahele ja rullis asja kokku ning palun! :D Euroopas vist selline asi kõne alla eriti ei tule, et teenindaja su sööki näpuvahel rullib :D

 Õhtune melu linnas

 Vaade vanalinnale

Selliseid laternaid sai õhtuti osta iga nurga peal ja seejärel need jõkke ujuma panna. Vaade õhtul väga kaunis, aga hommikul üsna masendav.

4.07 Õhtul hakkasime sõitma Saigoni poole.

Friday, May 22, 2015

Vietnam (2)

27.06 Ootas ees päris äge värk. Rongisõit Dong Hoisse Farmstay-nimelisse hostelisse. Eelmisel päeval ostsime rongipiletid ära. Ma juba eile mõtlesin enne rongipiletite ostmist, et see saab olema ikka korralik keberniit, sest ilmselt inglise keelt ei räägi keegi, kuid läks hästi, rääkis isegi. Rongipileteid saab rongijaamast ja meenutas veidi nõukaaega Eestis.

On hommik, lasime hotelli retseptsioonil takso tellida. Hea, et takso suhteliselt rahvusvaheline nimi on. Sai aru. Jõudsime rongijaama õigel ajal. Istusime seal toolide peal, me olime ainukesed valged inimesed. Ootame ja ootame ja rongi ei tule, pinge kasvab. Läksin küsima, millal tuleb, selgus, et läheb veel aega. Ja läks 2 tundi enne, kui meie rong tuli. Hehe. Ääretult tore oli see, et selle kahe tunni jooksul käisid rongijaama töötajad meid informeerimas olukorrast, et me vale rongi peale ei läheks, sest seal vahepeal läks erinevaid ronge küll. Kui te nüüd arvate, et mingi peen luks rong ette tuli, siis ei. Rong meenutas veits loomavagunit. Õnneks me võtsime veidi kallimad kohad, sellel vagunil olid aknad ja väidetavalt ka konditsioneer ning puupingid. Odavam vagun tundus olevat ilma klaasakendeta ja ei teagi, kas seal istekohad üldse olid. Sõidu ajal jagati rongis süüa ja juua. Me neid asju igaks juhuks ei hakanud sööma, muidu peab minema vagunivahesse veel asja ajama. Aga rongivagunid olid suht samad ja veits jubedamad nagu Eestis üheksakümnendatel. Euroopas sa oled harjunud, et transport käib ikka enam-vähem ajagraafikus, aga seal need asjad nii ei käi. Rong sõitis lubatud ajast 4 tundi kauem ja tegi peatusi ka mitu korda rohkem. Kõik oli ok peale selle, et me pidime mingi valemiga õiges peatuses maha ka minema. 

Luksusvagun

Tavaline vagun

Reisi lõpus enam väga istuda ei tahtnud

Ma juba mõttes plaksutasin käsi, sest kõrval pingil istus mingi naine, kes üllatuslikult meiega rääkima hakkas. Inglise keeles muidugi. Tore. Ta oli väga huvitatud, kust me tuleme ja kuhu läheme jms. Meie samuti olime huvitatud ja põnev oli rääkida kohaliku inimesega. Ta tuli kõrval pingilt meie vastu istuma. Selgus, et ta on ametilt õpetaja. Ühel hetkel helistas sellele naisele keegi ja ta võttis taskust välja Samsung Galaxy SIII telefoni ja ma vaatasin, et johhaidii. Sa nii vaene ei olegi. Sellel hetkel ütles Liis mulle, et kuule, ma ei tea mida ta teeb, aga ta on mu plätud omale salamisi jalga nihverdanud jutu käigus. Vaatasin, et kae perra, ongi. Kohe ei julgenud öelda ka. See naine läks omale kohale tagasi, Liisi plätud jalas, ja siis ma ikkagi võtsin ennast kokku ja ütlesin, et kuule, sul on Liisi plätud jalas. Vabandas ette ja taha, vasakule ja paremale, kuid me arvame, et nii pidigi olema. Umbes 20 minuti pärast oli selle naise peatus ja ta läks maha. Naljakas lugu, eksole :D No ja see naine ei saanud meid aidata ka õiges peatuses maha minemisega, sest me pidime edasi sõitma. 

Vietnami õpetaja

Vahepeal oli kaljuserval rongiaknast näha selliseid postkaardi pilte, et ise ka ei usu. Ja siis, üllatuseks tuli peale mingi saksa paar. Ei hakanud nendega kohe rääkima, aga pärast ikka küsisin, kus peatuses nad maha lähevad. Selgus, et samas peatuses, kus meie. Kõik laabus ikkagi hästi, ma ei mäleta, kes meile ütles, et nüüd on õige peatus, aga kuidagi ikkagi saime teada, et nüüd peame maha minema. Farmstay hostelist oli meil vastu tellitud autojuht, kes ootas meid juba sildiga ja sealt edasi laabus kõik lõdvalt. Dong Hoi on täielik maakoht ja mitte väga turismiga harjunud, aga Farmstay hostel oli täiega tšill. Sõime seal väga head kohapeal tehtud sööki ja ma jõin kohalikku Vietnami õlut nimega HUDA. Ülihea õlu oli. Kujutage nüüd ette, soe õhtu, päike loojub mägede taha, kõlm õlu. Mõnus muusika. Oeh. Head ajad.


Mõned leiud Vietnami maapõuest

 Vaade hostelile

Vaade teisele poole

Nii palju asju on, millest tahaks rääkida. Rongisõidust tuli juba päris pikk jutt :D

28.06 Farmstay hostelis võtsime ühe tuuri Phong Nha rahvusparki. Esimesene tegime peatuse ühes memoriaaltemplis. Seal on neid väga palju. Ja ka viirukeid põletatakse seal väga palju.

Altar


Edasi läksime Paradiisi koopasse, kuhu tuli mäe otsa jalutada siksakki. Korralik tee oli ehitatud muidugi ja turiste oli hordide kaupa. Aasia turiste siis. Eurooplased nagu ikka, on samasugused vaatamisväärsused nagu see koobas ise. Poolel teel võeti ühed Saksa tüdrukud rajalt maha ja tehti nendega koos pilti. Koopas sees võeti meid Liisiga maha ja tehti meiega koos pilti :P Lahe! Aga koobas ise on lihtsalt müstiline. Megasuur ja megapikk.

Tegime pilti, kuidas turistid tegid turistidest pilti




Isegi rohelust leidsime seal sügavas koopas

Peale lõunasööki võtsime ette ühe seikluse ja ma pole elu sees midagi nii lahedat teinud, kui seal tegime. Me panime selga päästevestid, tuled pähe, kätte võtsime aerud ja hüppasime kanuudesse. Kanuudega sõitsime Son Chay jõe peal. Pruuni värvi, näeb välja nagu ehe krokodillijõgi. Sõitsime kanuudega veidi eemale Dark Cave'i (Pimeda koopa) avause juurde. Ja siis, panime tuled otsa ees põlema ja läksime pimedasse koopasse sisse. Kõigepealt oli suur avaus, kust edasi liikudes aina pimedamaks läks ning siis ühel hetkel kuskilt seinapraost sisse pugesime ja kubemeni mudas müttasime sügavale sisse, kus lõpus, kust enam edasi ei saanud, lülitasime lambid välja ja lihtsalt uskumatu. Totaalne vaikus ja ma pole nii pimedat enne veel näinud, kui seal oli. Eesti pime on täiesti naljanumber. Seal koopas pidime ronima vahepeal üles väiksest kolmemeetrisest künkast, osad libisesid ja kukkusid täiega muda sisse. Panime lambid uuesti põlema ja liikusime tagasi. Jõudsime suurde peakoopasse. Tulega lakke näidates oli näha, et see on paksult nahkhiiri täis. Suures koopas tuli vesi, kust jalgsi enam edasi ei saanud ja siis me lihtsalt ujusime pimedas veel sügavamale koopasse ja tundsime lihtsalt ülimat erutust täiesti ulmelisest asjast. Kaugel oli näha väheke koopa avause valgust, kuid see oli nii kaugel, et seal oli ikka pime, kus me olime. Tagasi minnes pidime lülitama omal lambid otsa ees välja ja ujuma valguse suunas. See oli lihtsalt kirjeldamatult võimas tunne.

Üks kohalik pere lõpetas lõunasöögi. Suhteliselt tavaline vaatepilt.




Piltidel ei ole kahjuks meie grupp, sest nagu isegi näete, on seal pildistamine komplitseeritud ja seega pidin natuke Google'i abi kasutama :)

 
Riisipõld. Tagapool on näha surnuaed. Neid on seal igal pool: põldude vahel, mäe nõlvadel...

Tüüpiline kodu/ hotell/ suurtuba/garaaž/ töökoda/ karaoke baar/ restoran/ pood.
Vitenamlased on üsna mutlifunktsionaalsed

29.06 Järgmisel päeval hakkasime edasi liikuma Hoi An linna. Alguses arvasime, et lähme rongiga edasi, kuid siis selgus, et on võimalus ka ööbussiga minna. Aga meie hotelli rahvas suhtus ise ka päris kahtlaselt sellesse bussi, kuna nad ei olnud päris kindlad, kas see buss üldse tuleb või mitte ja mis täpselt saama hakkab. Otsustasime ikkagi bussiga minna. Üks hotelli töötaja, inglane, viskas meid autoga ära tee äärde, kust see buss meid peale pidavat korjama ja jäi meiega ootama igaks juhuks, et kindel olla, et me ikkagi bussi peale saame, heh. Ja mingi aja pärast buss tuligi, uskumatu! Kaugelt juba vilgutas tulesid ja täitsa ülbe buss paistis ning sisse astudes selgus, et oli ka suht edev. Suured laiad nahktoolid ja buss oli peaaegu täiesti tühi. Peale meie oli veel kaks tüdrukut. Sõitsime edasi, kuni ühel hetkel täiesti lambist jäi buss mingis linnas seisma mingisuguse päkkerite hosteli ees. Kõik 4 reisijat olid hämmingus, et mis nüüd. Selgus, et täiesti lambist toimub bussivahetus ja järgmine buss tuleb tunni aja pärast. Nägi välja nagu Austraalia päkkerite hostel. Ilmselge läbukoht. Aga, noh, kasutasime aega ära siis, et väike söögipaus teha. Kaugele ei läinudki, sõime seal samas nurgapeal. Toidud olid head ja odavad nagu ikka, kuid veidi kallimad, kuna olime suuremas linnas. Nime ma praegu ei mäleta üldse. Igal juhul, lõpuks see buss ikkagi tuli, jäi hiljaks muidugi. Aga saime edasi sõita. Sõitsime, sõitsime ja ühel hetkel hakkas lihtsalt meeletult vihma sadama. Sõitsime mägede vahel, suured ojad voolasid. Rollerimeestel olid kiled seljas. Sõitsime läbi ka Danangi linnast, kus me kõige esimesena Vietnamis olime. Seal samuti lihtsalt ojad voolasid ja rollerid sõitsid poolenisti vees. Vahepeal tuli lambist jälle pissipeatus mingis skulptuurikojas tee ääres. Õnneks ei pidanud välja minema, kui ei tahtnud.



Kalapüügivõrk 

Danang 

Danang

Lõpuks jõudsime Hoi An linna, buss jõhkralt venis ja jäi sigapalju hiljaks nagu ikka. Seal pandi meid taaskord maha mingisuguse suvalise hotelli ees kuskil karuperses. Aluses oli jutt, et pannakse maha kesklinnas, kuid kesklinnast oli asi kaugel. Meie hotell oli kesklinnas ja sinna me pidime taksoga pikalt sõitma ;) Liis läks püüdis paduvihmaselt, hurtsikuid täis tänavalt ühe takso mingi ime läbi, ma passisin kottidega varjus niikaua ja kui Liis hõikas, siis ma jooksin taksopeale. Õnneks on taskod odavad, nii, et või sõita küll. Alguses tundus, et taksojuht ei saa ise ka aru sellest aadressist, kuhu me minema peame. Sõitis siia ja sinna ning lõpuks jõudis kohale ikka. Hüppasime hotelli sisse ja meeldivaks üllatuseks täpselt nagu piltidel, oli hotell väga ilus ja toad väga ilusad, wifi, värgid särgid. Süda oli kohe rahul. Reisil oled, siis ikka tahaks veidi luksust ju ka :) Ja Hoi Anist kirjutan järgmises blogis.