4.07 Saigon, mille sõja ajal nimetas tollane Vietnami valitseja ümber oma nime järgi Ho Chi Minh Cityks. Aga ideepoolest kasutatakse tänapäeval mõlemaid nimesid. Sõitsime sellise huvitava asjaga nagu magamisbuss. Toolid olid lamamistoolid. Pikutasid terve bussisõidu aja. Bussisõit Vietnamis on paras katsumus. Kui Eestis bussiliiklus samamoodi toimiks, sõidaks Tallinnast Tartusse umbes 12 tundi ilmselt. Seal olid igast vahepeatused erinevates kohtades. Bussijuht tegi peatusi, et sõpradega vahepeal kulli mängida ja et kilekotiga kartuleid üle anda. Siis pissipeatused ja niisama peatused. Selles suhtes erilist vahet ei olnud, et Vietnamis sõidetakse maksimaalselt 60 kilomeetrit tunnis, aga reaalselt käib liiklus ikka 30-40 km/h.
5.07 Jõudsime siis mingi ime läbi kell 6 hommikul suuremasse linna Nha Trang, kus oli mingisugune bussijaamalaadne koht. Või tegelt pigem oli bussipiletite müügikiosk tee ääres suurte majade vahel ja väike kohvik ka. Seal toimus busside vahetus. Laadisime kotid maha ja jäime järgmist bussi ootama, mis pidi tulema kell 7 aga tuli kell 8 või veel hiljem. Kohvikusse maha istudes Liis küsis mu käest, et kuule kus su ülikond on? Mul hakkas paugupealt sees keerama ja vastasin, et bussis, mis pool tundi tagasi ära sõitis 8-| Houli fakk! Ma olin seal kohvikus kangestunud olekus ja näost valge. Liis läks bussipileti müügikioski uurima, et kas on võimalik kuidagi see ülikond kätte saada. Nende pea olematu inglise keelega suutis Liis neile ikkagi nii palju selgeks teha, et nad helistasid bussijuhile ja pärast ütlesid Liisile, et buss tuleb tagasi. Aga küsimus on, kas buss tuleb tagasi enne, kui meie buss välja läheb. Täiesti hull närvipinge. Passisin närviliselt kaugusesse, kust bussid tulid ja iga buss, mis sõitis, kergitas mu lootust, et nüüd tuli. Aeg tiksus ja närvipinge kasvas. Uhhuuu. Ja ühel hetkel buss tuligi, JESSS. See on ikka meeletult hea tunne, kui suur kivi südamelt ära kukub. Läksin bussi ja lippasin taha otsa, kus me istusime ja leidsin oma ülikonna üles :D Me panime selle seljatoe taha ja lasime seljatoed veits alla. Enne, kui bussist ära läksime, käis mingi kiirustamine ja mis silma all ei olnud, see jäi maha ka. Igaljuhul, andsin bussijuhile 100 000 Vietnami raha tagasitulemise eest (ehk siis 4 €, mis on neile päris suur raha. Võrdluseks võib öelda, et üks õlu maksab baaris kohalikule 5000-10 000 VND). Pärast muidugi selgus, et me läksime sama bussiga edasi :D Aga mitte kaua. Kuskil metsade vahel tuli hiljem ikkagi busside vahetus ja me istusime ümber palju ilusamasse ja uuemasse bussi. Siis unustas Liis oma kübara bussi, aga seda tagasi ei saanudki. Kui ma oma ülikonda ja bussi ootasin, siis ei olnud mina ainuke närviline seal. Närvitses ka mingi Brasiilia tüüp, kes oli mingi maailmarändur. Tal oli ratas pakitud papi sisse ja tal oli vaja saada samuti Saigoni. Tema närvilisuse põhjustas Vietnami bussiliikluse kaootilisus, kuna ta oli Saigoni bussi oodanud juba paar päeva. Kuna seal liikus erinevaid busse kogu aeg ja mees ootas, et iga järgnev buss on Saigoni buss. Ja kui selgus, et üks buss, mis peatus ja osa ootavast rahvast peale võttis ei lähegi Saigoni, tahtis see Brasiilia vend bussijuhile lõuga tõmmata. Teised inimesed tulid vahele õnneks. Siis hakkas selle tüübiga mingi tõmmu naine rääkima ja rahustas ta veits maha. Kokkuvõttes see sama mees tuli meie bussi peale. Tal oli ilmselt jõhker kergendus, et ta sõidab bussiga ja kukkus seal bussis jooma, lällama ja bussirahvast ahistama. Midagi teha polnud, pidi ära kannatama. Vahepeal ta jäi magama, siis oli okei. Aga no tegu oli ikka kogenud vennaga. Lasi keset bussirahvast pudelisse vaikselt. Jõudsime Ho Chi Minhi kell 21.00 õhtul. Plaanitust 5 tundi hiljem.
Magamisbuss, ööbuss
5.07 Jõudsime siis mingi ime läbi kell 6 hommikul suuremasse linna Nha Trang, kus oli mingisugune bussijaamalaadne koht. Või tegelt pigem oli bussipiletite müügikiosk tee ääres suurte majade vahel ja väike kohvik ka. Seal toimus busside vahetus. Laadisime kotid maha ja jäime järgmist bussi ootama, mis pidi tulema kell 7 aga tuli kell 8 või veel hiljem. Kohvikusse maha istudes Liis küsis mu käest, et kuule kus su ülikond on? Mul hakkas paugupealt sees keerama ja vastasin, et bussis, mis pool tundi tagasi ära sõitis 8-| Houli fakk! Ma olin seal kohvikus kangestunud olekus ja näost valge. Liis läks bussipileti müügikioski uurima, et kas on võimalik kuidagi see ülikond kätte saada. Nende pea olematu inglise keelega suutis Liis neile ikkagi nii palju selgeks teha, et nad helistasid bussijuhile ja pärast ütlesid Liisile, et buss tuleb tagasi. Aga küsimus on, kas buss tuleb tagasi enne, kui meie buss välja läheb. Täiesti hull närvipinge. Passisin närviliselt kaugusesse, kust bussid tulid ja iga buss, mis sõitis, kergitas mu lootust, et nüüd tuli. Aeg tiksus ja närvipinge kasvas. Uhhuuu. Ja ühel hetkel buss tuligi, JESSS. See on ikka meeletult hea tunne, kui suur kivi südamelt ära kukub. Läksin bussi ja lippasin taha otsa, kus me istusime ja leidsin oma ülikonna üles :D Me panime selle seljatoe taha ja lasime seljatoed veits alla. Enne, kui bussist ära läksime, käis mingi kiirustamine ja mis silma all ei olnud, see jäi maha ka. Igaljuhul, andsin bussijuhile 100 000 Vietnami raha tagasitulemise eest (ehk siis 4 €, mis on neile päris suur raha. Võrdluseks võib öelda, et üks õlu maksab baaris kohalikule 5000-10 000 VND). Pärast muidugi selgus, et me läksime sama bussiga edasi :D Aga mitte kaua. Kuskil metsade vahel tuli hiljem ikkagi busside vahetus ja me istusime ümber palju ilusamasse ja uuemasse bussi. Siis unustas Liis oma kübara bussi, aga seda tagasi ei saanudki. Kui ma oma ülikonda ja bussi ootasin, siis ei olnud mina ainuke närviline seal. Närvitses ka mingi Brasiilia tüüp, kes oli mingi maailmarändur. Tal oli ratas pakitud papi sisse ja tal oli vaja saada samuti Saigoni. Tema närvilisuse põhjustas Vietnami bussiliikluse kaootilisus, kuna ta oli Saigoni bussi oodanud juba paar päeva. Kuna seal liikus erinevaid busse kogu aeg ja mees ootas, et iga järgnev buss on Saigoni buss. Ja kui selgus, et üks buss, mis peatus ja osa ootavast rahvast peale võttis ei lähegi Saigoni, tahtis see Brasiilia vend bussijuhile lõuga tõmmata. Teised inimesed tulid vahele õnneks. Siis hakkas selle tüübiga mingi tõmmu naine rääkima ja rahustas ta veits maha. Kokkuvõttes see sama mees tuli meie bussi peale. Tal oli ilmselt jõhker kergendus, et ta sõidab bussiga ja kukkus seal bussis jooma, lällama ja bussirahvast ahistama. Midagi teha polnud, pidi ära kannatama. Vahepeal ta jäi magama, siis oli okei. Aga no tegu oli ikka kogenud vennaga. Lasi keset bussirahvast pudelisse vaikselt. Jõudsime Ho Chi Minhi kell 21.00 õhtul. Plaanitust 5 tundi hiljem.
Müüjatädid
6.07 Saigon on juba korralik linn. Kõrged majad, korralikud asfaltteed, pintsaklipslased jne. See on kesklinna osa. Äärelinna osa on nagu ta on :) Jalutasime niisama linnas, vaatasime üle kohalikud turud. Viskasime pilgu peale paarile vaatamisväärsusele nagu Independence Palace, Notre Dame, Post Office, War Remnants Museum.
Sõjamuuseumis käisin küll üksi, sest meil oli kohalik raha otsas ja vahetada polnud kuskil, sest oli pühapäev. Sõjamuuseum jättis mulle sügava mulje. Seal kirjutas ja rääkis sõjast 4 suure korruse peal. Õues olid lennukid, tankid, helikopterid jne. Üks vingemaid sõjamuuseume üldse. Sissekäigu juures mängisid pilli ja tegid mingeid toimetusi mõned noored, kes on Ameerika "Agent Orange" mürgi pritsimise ja kiirituse tagajärjel ebanormaalselt kasvanud. Ilma silmadeta, käte või jalgadeta jne. Vietnam on siiani paksult pomme täis, mida ei ole suudetud ära likvideerida. Kokkuvõtvalt võib öelda, et see on lihtsalt kohutav, mis seal üldsegi mitte ammu toimunud on.
7.07 Käisime võimsa Saigoni jõe ääres ja Financial Toweri skydeckil kõrgemat vaadet uudistamas. Sõime mingis tänavarestos ja saime pasanteeria. Eks ta pisut kahtlane oli, kuna meile toodi riis, kus ronisid sipelgad sees näiteks. Saigoni vahel jalutades leidsime mingi suvalise nurgapealse lühikeste pükste poe, kust sain mingil ulmelisel kombel ägedad lühkarid odava raha eest. Normaalsetest poodidest tavaliselt ägedaid lühkareid ei leia. Õhtul käisime kohalikku "Golden Dragon Water Puppet" menuetendust vaatamas. Kogu etendus toimus vees ja oli selline normaalne. Mingit sügavat muljet ei jätnud. Mulle vähemalt mitte :) Ja sellega lõpetame. Järgmisel päeval lahkume Vietnamist ning sõidame bussiga Kamboodžasse.
Turg
Tänavaäärsed poed, mida olid kõik kõrvaltänavad täis
Sellist vaatepilti nägi ka siin-seal
Kohalike pop-up kohvik
Kõnniteed
Elektrilahendus
Liiklus. Kahjuks on seda pildil raske edasi anda, aga rollerite kogus on seal meeletu ja sõitmine suhteliselt kaootiline.
Sõjamuuseumis käisin küll üksi, sest meil oli kohalik raha otsas ja vahetada polnud kuskil, sest oli pühapäev. Sõjamuuseum jättis mulle sügava mulje. Seal kirjutas ja rääkis sõjast 4 suure korruse peal. Õues olid lennukid, tankid, helikopterid jne. Üks vingemaid sõjamuuseume üldse. Sissekäigu juures mängisid pilli ja tegid mingeid toimetusi mõned noored, kes on Ameerika "Agent Orange" mürgi pritsimise ja kiirituse tagajärjel ebanormaalselt kasvanud. Ilma silmadeta, käte või jalgadeta jne. Vietnam on siiani paksult pomme täis, mida ei ole suudetud ära likvideerida. Kokkuvõtvalt võib öelda, et see on lihtsalt kohutav, mis seal üldsegi mitte ammu toimunud on.
Giljotiin toodi Vietnamisse prantslaste poolt 20. sajandi alguses. Esialgu kasutati seda ainult ühes vanglas, aga hiljem, USA sõja ajal, toodi giljotiin igasse provintsi
Puur inimeste vangistamiseks
Erinevad piinamistehnikad
USA tegutsemisviis: "Põleta kõik, hävita kõik, tapa kõik"
Sõjaaja lugusid
Natukse statistikat
"Agent orange'i" tagajärjed
"Agent orange'i" tagajärjed
"Agent orange'i" tagajärjed
7.07 Käisime võimsa Saigoni jõe ääres ja Financial Toweri skydeckil kõrgemat vaadet uudistamas. Sõime mingis tänavarestos ja saime pasanteeria. Eks ta pisut kahtlane oli, kuna meile toodi riis, kus ronisid sipelgad sees näiteks. Saigoni vahel jalutades leidsime mingi suvalise nurgapealse lühikeste pükste poe, kust sain mingil ulmelisel kombel ägedad lühkarid odava raha eest. Normaalsetest poodidest tavaliselt ägedaid lühkareid ei leia. Õhtul käisime kohalikku "Golden Dragon Water Puppet" menuetendust vaatamas. Kogu etendus toimus vees ja oli selline normaalne. Mingit sügavat muljet ei jätnud. Mulle vähemalt mitte :) Ja sellega lõpetame. Järgmisel päeval lahkume Vietnamist ning sõidame bussiga Kamboodžasse.
Saigon
Paradiisisaareke
Financial Tower
Käänuline Saigon
Lõputud majad ja poed
No comments:
Post a Comment