Friday, May 22, 2015

Vietnam (2)

27.06 Ootas ees päris äge värk. Rongisõit Dong Hoisse Farmstay-nimelisse hostelisse. Eelmisel päeval ostsime rongipiletid ära. Ma juba eile mõtlesin enne rongipiletite ostmist, et see saab olema ikka korralik keberniit, sest ilmselt inglise keelt ei räägi keegi, kuid läks hästi, rääkis isegi. Rongipileteid saab rongijaamast ja meenutas veidi nõukaaega Eestis.

On hommik, lasime hotelli retseptsioonil takso tellida. Hea, et takso suhteliselt rahvusvaheline nimi on. Sai aru. Jõudsime rongijaama õigel ajal. Istusime seal toolide peal, me olime ainukesed valged inimesed. Ootame ja ootame ja rongi ei tule, pinge kasvab. Läksin küsima, millal tuleb, selgus, et läheb veel aega. Ja läks 2 tundi enne, kui meie rong tuli. Hehe. Ääretult tore oli see, et selle kahe tunni jooksul käisid rongijaama töötajad meid informeerimas olukorrast, et me vale rongi peale ei läheks, sest seal vahepeal läks erinevaid ronge küll. Kui te nüüd arvate, et mingi peen luks rong ette tuli, siis ei. Rong meenutas veits loomavagunit. Õnneks me võtsime veidi kallimad kohad, sellel vagunil olid aknad ja väidetavalt ka konditsioneer ning puupingid. Odavam vagun tundus olevat ilma klaasakendeta ja ei teagi, kas seal istekohad üldse olid. Sõidu ajal jagati rongis süüa ja juua. Me neid asju igaks juhuks ei hakanud sööma, muidu peab minema vagunivahesse veel asja ajama. Aga rongivagunid olid suht samad ja veits jubedamad nagu Eestis üheksakümnendatel. Euroopas sa oled harjunud, et transport käib ikka enam-vähem ajagraafikus, aga seal need asjad nii ei käi. Rong sõitis lubatud ajast 4 tundi kauem ja tegi peatusi ka mitu korda rohkem. Kõik oli ok peale selle, et me pidime mingi valemiga õiges peatuses maha ka minema. 

Luksusvagun

Tavaline vagun

Reisi lõpus enam väga istuda ei tahtnud

Ma juba mõttes plaksutasin käsi, sest kõrval pingil istus mingi naine, kes üllatuslikult meiega rääkima hakkas. Inglise keeles muidugi. Tore. Ta oli väga huvitatud, kust me tuleme ja kuhu läheme jms. Meie samuti olime huvitatud ja põnev oli rääkida kohaliku inimesega. Ta tuli kõrval pingilt meie vastu istuma. Selgus, et ta on ametilt õpetaja. Ühel hetkel helistas sellele naisele keegi ja ta võttis taskust välja Samsung Galaxy SIII telefoni ja ma vaatasin, et johhaidii. Sa nii vaene ei olegi. Sellel hetkel ütles Liis mulle, et kuule, ma ei tea mida ta teeb, aga ta on mu plätud omale salamisi jalga nihverdanud jutu käigus. Vaatasin, et kae perra, ongi. Kohe ei julgenud öelda ka. See naine läks omale kohale tagasi, Liisi plätud jalas, ja siis ma ikkagi võtsin ennast kokku ja ütlesin, et kuule, sul on Liisi plätud jalas. Vabandas ette ja taha, vasakule ja paremale, kuid me arvame, et nii pidigi olema. Umbes 20 minuti pärast oli selle naise peatus ja ta läks maha. Naljakas lugu, eksole :D No ja see naine ei saanud meid aidata ka õiges peatuses maha minemisega, sest me pidime edasi sõitma. 

Vietnami õpetaja

Vahepeal oli kaljuserval rongiaknast näha selliseid postkaardi pilte, et ise ka ei usu. Ja siis, üllatuseks tuli peale mingi saksa paar. Ei hakanud nendega kohe rääkima, aga pärast ikka küsisin, kus peatuses nad maha lähevad. Selgus, et samas peatuses, kus meie. Kõik laabus ikkagi hästi, ma ei mäleta, kes meile ütles, et nüüd on õige peatus, aga kuidagi ikkagi saime teada, et nüüd peame maha minema. Farmstay hostelist oli meil vastu tellitud autojuht, kes ootas meid juba sildiga ja sealt edasi laabus kõik lõdvalt. Dong Hoi on täielik maakoht ja mitte väga turismiga harjunud, aga Farmstay hostel oli täiega tšill. Sõime seal väga head kohapeal tehtud sööki ja ma jõin kohalikku Vietnami õlut nimega HUDA. Ülihea õlu oli. Kujutage nüüd ette, soe õhtu, päike loojub mägede taha, kõlm õlu. Mõnus muusika. Oeh. Head ajad.


Mõned leiud Vietnami maapõuest

 Vaade hostelile

Vaade teisele poole

Nii palju asju on, millest tahaks rääkida. Rongisõidust tuli juba päris pikk jutt :D

28.06 Farmstay hostelis võtsime ühe tuuri Phong Nha rahvusparki. Esimesene tegime peatuse ühes memoriaaltemplis. Seal on neid väga palju. Ja ka viirukeid põletatakse seal väga palju.

Altar


Edasi läksime Paradiisi koopasse, kuhu tuli mäe otsa jalutada siksakki. Korralik tee oli ehitatud muidugi ja turiste oli hordide kaupa. Aasia turiste siis. Eurooplased nagu ikka, on samasugused vaatamisväärsused nagu see koobas ise. Poolel teel võeti ühed Saksa tüdrukud rajalt maha ja tehti nendega koos pilti. Koopas sees võeti meid Liisiga maha ja tehti meiega koos pilti :P Lahe! Aga koobas ise on lihtsalt müstiline. Megasuur ja megapikk.

Tegime pilti, kuidas turistid tegid turistidest pilti




Isegi rohelust leidsime seal sügavas koopas

Peale lõunasööki võtsime ette ühe seikluse ja ma pole elu sees midagi nii lahedat teinud, kui seal tegime. Me panime selga päästevestid, tuled pähe, kätte võtsime aerud ja hüppasime kanuudesse. Kanuudega sõitsime Son Chay jõe peal. Pruuni värvi, näeb välja nagu ehe krokodillijõgi. Sõitsime kanuudega veidi eemale Dark Cave'i (Pimeda koopa) avause juurde. Ja siis, panime tuled otsa ees põlema ja läksime pimedasse koopasse sisse. Kõigepealt oli suur avaus, kust edasi liikudes aina pimedamaks läks ning siis ühel hetkel kuskilt seinapraost sisse pugesime ja kubemeni mudas müttasime sügavale sisse, kus lõpus, kust enam edasi ei saanud, lülitasime lambid välja ja lihtsalt uskumatu. Totaalne vaikus ja ma pole nii pimedat enne veel näinud, kui seal oli. Eesti pime on täiesti naljanumber. Seal koopas pidime ronima vahepeal üles väiksest kolmemeetrisest künkast, osad libisesid ja kukkusid täiega muda sisse. Panime lambid uuesti põlema ja liikusime tagasi. Jõudsime suurde peakoopasse. Tulega lakke näidates oli näha, et see on paksult nahkhiiri täis. Suures koopas tuli vesi, kust jalgsi enam edasi ei saanud ja siis me lihtsalt ujusime pimedas veel sügavamale koopasse ja tundsime lihtsalt ülimat erutust täiesti ulmelisest asjast. Kaugel oli näha väheke koopa avause valgust, kuid see oli nii kaugel, et seal oli ikka pime, kus me olime. Tagasi minnes pidime lülitama omal lambid otsa ees välja ja ujuma valguse suunas. See oli lihtsalt kirjeldamatult võimas tunne.

Üks kohalik pere lõpetas lõunasöögi. Suhteliselt tavaline vaatepilt.




Piltidel ei ole kahjuks meie grupp, sest nagu isegi näete, on seal pildistamine komplitseeritud ja seega pidin natuke Google'i abi kasutama :)

 
Riisipõld. Tagapool on näha surnuaed. Neid on seal igal pool: põldude vahel, mäe nõlvadel...

Tüüpiline kodu/ hotell/ suurtuba/garaaž/ töökoda/ karaoke baar/ restoran/ pood.
Vitenamlased on üsna mutlifunktsionaalsed

29.06 Järgmisel päeval hakkasime edasi liikuma Hoi An linna. Alguses arvasime, et lähme rongiga edasi, kuid siis selgus, et on võimalus ka ööbussiga minna. Aga meie hotelli rahvas suhtus ise ka päris kahtlaselt sellesse bussi, kuna nad ei olnud päris kindlad, kas see buss üldse tuleb või mitte ja mis täpselt saama hakkab. Otsustasime ikkagi bussiga minna. Üks hotelli töötaja, inglane, viskas meid autoga ära tee äärde, kust see buss meid peale pidavat korjama ja jäi meiega ootama igaks juhuks, et kindel olla, et me ikkagi bussi peale saame, heh. Ja mingi aja pärast buss tuligi, uskumatu! Kaugelt juba vilgutas tulesid ja täitsa ülbe buss paistis ning sisse astudes selgus, et oli ka suht edev. Suured laiad nahktoolid ja buss oli peaaegu täiesti tühi. Peale meie oli veel kaks tüdrukut. Sõitsime edasi, kuni ühel hetkel täiesti lambist jäi buss mingis linnas seisma mingisuguse päkkerite hosteli ees. Kõik 4 reisijat olid hämmingus, et mis nüüd. Selgus, et täiesti lambist toimub bussivahetus ja järgmine buss tuleb tunni aja pärast. Nägi välja nagu Austraalia päkkerite hostel. Ilmselge läbukoht. Aga, noh, kasutasime aega ära siis, et väike söögipaus teha. Kaugele ei läinudki, sõime seal samas nurgapeal. Toidud olid head ja odavad nagu ikka, kuid veidi kallimad, kuna olime suuremas linnas. Nime ma praegu ei mäleta üldse. Igal juhul, lõpuks see buss ikkagi tuli, jäi hiljaks muidugi. Aga saime edasi sõita. Sõitsime, sõitsime ja ühel hetkel hakkas lihtsalt meeletult vihma sadama. Sõitsime mägede vahel, suured ojad voolasid. Rollerimeestel olid kiled seljas. Sõitsime läbi ka Danangi linnast, kus me kõige esimesena Vietnamis olime. Seal samuti lihtsalt ojad voolasid ja rollerid sõitsid poolenisti vees. Vahepeal tuli lambist jälle pissipeatus mingis skulptuurikojas tee ääres. Õnneks ei pidanud välja minema, kui ei tahtnud.



Kalapüügivõrk 

Danang 

Danang

Lõpuks jõudsime Hoi An linna, buss jõhkralt venis ja jäi sigapalju hiljaks nagu ikka. Seal pandi meid taaskord maha mingisuguse suvalise hotelli ees kuskil karuperses. Aluses oli jutt, et pannakse maha kesklinnas, kuid kesklinnast oli asi kaugel. Meie hotell oli kesklinnas ja sinna me pidime taksoga pikalt sõitma ;) Liis läks püüdis paduvihmaselt, hurtsikuid täis tänavalt ühe takso mingi ime läbi, ma passisin kottidega varjus niikaua ja kui Liis hõikas, siis ma jooksin taksopeale. Õnneks on taskod odavad, nii, et või sõita küll. Alguses tundus, et taksojuht ei saa ise ka aru sellest aadressist, kuhu me minema peame. Sõitis siia ja sinna ning lõpuks jõudis kohale ikka. Hüppasime hotelli sisse ja meeldivaks üllatuseks täpselt nagu piltidel, oli hotell väga ilus ja toad väga ilusad, wifi, värgid särgid. Süda oli kohe rahul. Reisil oled, siis ikka tahaks veidi luksust ju ka :) Ja Hoi Anist kirjutan järgmises blogis.


No comments:

Post a Comment