Thursday, February 19, 2015

Viet Nam ehk Vietnami Sotsialistlik Vabariik (1)

Täiesti ebareaalne sihtpunkt. Ma ei tea, kas Liisil oli see varem ka mõttes, aga Liis leidis Vietnami raamatu Alisoni raamatute hulgast. Ja nii kui Liis Vietnamist rääkima hakkas, seda huvitavamaks see muutus. Kes veel ei tea, siis USA pommitas mõned kümned aastad tagasi Vietnami sõelapõhjaks, mürgitas inimesed, sõdurid vägistasid ja tapsid naisi, põletas ja buldooserdas metsad maatasa. Toimus see 1955 kuni 1975. Seal olles ma juba lugesin erinevatest allikatest, mis siis ikkagi täpselt toimus, miks Ameerika seal sõdis ja kui päris aus olla, siis ma ei tea. Täiesti segane värk. Kirjutati, et Ameerika tahtis hoida Vietnamit, Laost ja Kamboodžat kommunismi eest, aga kuidas sa hoiad seda maatasa pommitades. Ei mahu pähe. Aga vaatamata sellele on riik ennast kuidagi jalule seadnud, mis sest, et infrastruktuur on veel väga algusjärgus ja mis sest, et inimesed vähe raha teenivad. Vaatamata sellele tundub, et inimesed on õnnelikud. Nad elavad oma elu, teevad oma asju, sõidavad rolleriga ja korjavad oma 5-liikmelise pere rolleripeale ja sõidavad oma garaaž-elutuppa.

24.06 Niipalju siis sissejuhatusest :) Lendasime Darwinist Singapuri, sealt edasi Ho Chi Minhi ehk siis vana nimega Saigoni ja Da Nangi nimeline linn oli lõppsihtupunkt. Ilgelt palju lendamist muidugi taaskord. Jõudsime lõpuks ilusti hotelli koos paari kultuurišokiga. Esiteks oli muidugi Saigoni lennujaam täielik tipptase. Ime, et lennuikeid seal käima ei lükatud kõik muu näis küll täielik kiviaeg. Kuna Da Nang ei ole eriline turismipiirkond, siis ka inimesed terminalis olid lõviosas kohalikud. Hea šoki saime muidugi siis, kui raha vahetama läksime. Üks, kaks, kolm ja olimegi miljonärid :) 6 miljonit rahakoti vahel, läksime restorani laiama. 


Da Nangi jõudsime suhteliselt hilja õhtul. Taksot otsides selgus, et kohalikud inglise keelt üldse ei räägi. Kasutasime siis kehakeelt ja väljaprinditud pabereid. Jõudsime lõpuks õigesse hotelli. Seal selgus, et ka hotellis ei räägi keegi inglise keelt. Mõtlesime juba õudusega, et selline see Vitenami reis siis hakkabki olema. Õnneks on olemas Google Translator (Google'i tõlkija). Saime hotellis asjad aetud ja tuppa tuttu.

25.06 Käisime Da Nangi linna avastamas. Saime veelgi rohkem selgeks, et mitte keegi ei räägi inglise keelt. Kohalikud vahtisid meid punnis silmadega nagu kes teab mitmendat maailmaimet. Olime just parasjagu infopunkti ja mõne turismifirma otsinguil, kui sattusime ühtede tüüpide otsa, kes rääkisid inglise keelt. Nad väitsid, et kuuluvad Easy Riders ühendusse ja teevad turistidele mootorratastega tuure. Kuulasime nad ilusti ära. Üks veel näitas oma päevikut, kuhu eelmised kliendid olid kirjutanud oma kogemustest. Asi tundus siiski kahtlane ja midagi kindlalt neile ei öelnud. Paar tundi hiljem selgus, et Da Nangis ei eksisteeri ühtegi infopunkti turistidele ega ka turismifirmat ja et üldse mingisugusele reisile minna, peame minema nende mootorratturitega. Niisiis leppisime õhtul homseks sõidu kokku. Villu veel andis igaks juhuks Hillarile ja Oliverile teada, et lähme Easry Rider tüüpidega rändama ja kui õhtuks tagasi pole siis...... nojah kes teab, mis siis oleks saanud.

 Kesklinnaturg

Kuivatatud krevetid, kala ja kõik muu eluks vajalik (kuivatatud kujul)

Õhtul käisime restoranis söömas. Kuna meie kohalike söökidega kursis ei olnud, siis lõpetasime tohutult lookas lauaga. Hindade järgi otsustades oleks Eestis meile lauda toodud paar suupistet, aga Vietnamis oleks saanud suurpere ära toita. Niisiis nautisime seda rikkuri elu täiel rinnal :)

Hot pot

26.06 Kokkulepitud ajal olid motikavennad kohal. Tore, aga millegipärast arvas see vend, et võtab Liisi peale ja mina sõidan ise oma motikaga. Muidugi oleksin sõitnud, kui oleks jaganud veidi matsu sellest Vietnami liiklusest. Liiklusreeglid on sellised, et reegleid ei ole. Vähemalt keskmine valge inimene neid ei mõista. Niisiis hankis ta kiiresti veel ühe venna, kes minu ka peale võttis.

Kaka lastepood

Tüüpiline liiklus

Esimese peatuse tegime kohas nimega Marble Mountains (Marmormäed). Need olid võimsad kaljud keset tühermaad. Selliseid kaljude kogumikke oli seal mitmeid. Sinna olid ehitatud budistlikud templid nii kaljude peale kui sisse.


 Viirukisuits


Vaade Marble Mountainsilt kõrval kaljule

Veepudel oli ka kaasas. Terveks päevaks sellest ei jagunudki.

Järgmisena võtsime sihikule My Son varemed. Tegime veel kiire peatuse ühes surnuaias, kuhu olid maetud sõjas hukkunud Vitenami sõdurid. My Soni jõudmiseks aga sõitsime läbi kohalike külade, mööda riispõldudevahelisi teid ja isegi mööda raudteesilda, mis oli mõeldud jalakäijatele. 


My Soni Hindu templid on ehitatud vahemikus 4.-14. sajand 

Uskumatu, kui peent käsitööd tollal juba tehti.

Templite ehitajad olid täielikud telliskivi meistrid. 
Arvatakse, et neid õpetati juba lapsest saati telliskividega töötama. 

Tänase päevani on teadmata, kuidas nad telliseid põletasid ja mis mörti tellistele vahele panid. 

Samuti on müsteerium, kuidas tehti neid detailseid kaunistusi tellistest.

Tagasi tulime juba teist teed pidi. Seda ei annagi sõnadega kirjeldada. See on uskumatu, kuidas seal elu on ja asjad toimivad. Eks vaadake ise!

"Sadamakai" ja piletitädi 

Kõrgem tehniline tase 

Teejuhid 

Vastu tuli ka üks samasugune paat 

Mahasõidusild

Tagasiteel veel põikasime läbi ühest pagaritöökojast. Seal saime näha, kuidas riisist õhukesi pannkooke tehti, millest hiljem omakorda restoranis kohalikele ja turistidele kevadrulle keeratakse. Olles ise käinud just toiduhügieenikoolitusel, siis see koolituse tädi ilmselt oleks ära mineastanud sellise vaatepildi peale :)



Selgus, et motika vennad olid väga muhedad. Üks neist rääkis hästi inglise keelt. Oli aktiivne ja rääkis meile Vietnamist ja oli lahkesti nõus meie küsimustele vastama. Eriti tore oli see, et saime ise oma reisi kokku panna ja otsustada, kuhu minna ja kaua kuskil olla. Lõpuks olid nad veel nõus meid rongijaama viima, et saaksime endale rongipiletid osta. Meil ei õnnestunud mitte kuidagi hotelli retseptsioonis selgeks teha, et soovime rongipileteid ja taksojuhile ei suutnud ka selgeks teha, et ta meid rongijaama viiks. Nüüd saime ka selle mure lahendatud. Igatahes olid nad siiralt üllatunud, kui rongijaama viimise eest neile lisaraha andsime. Lihtsalt nii tore, kui inimesed teevad midagi lihtsalt heast südamest, mitte selleks, et iga liigutuse eest käsi pikal raha küsida.

Õhtul jõdusime veel väikese ringi linnapeal teha. Raha oli vaja vahetada ja kõhtu ka täita. Vitetnamis on muideks väga maitsvad söögid. Vietnamis süüakse palju nuudleid leeme sees ja lisaks tuuakse alati lauda rohkelt värsket kraami, mida oma maitse järgi nuudlitele lisada. Saime seal nii lagrita- kui kalamaitselisi rohelisi lehti süüa :D

Kuhu aga rong meid järgmisel päeval viis, saate teada järgmises blogis. Põnev, põnev!


1 comment:

  1. Põnev, põnev! Ma ei teagi miks, aga Vietnam ei ole mind kunagi tõmmanud. Ma arvan, et see on mu isiklik kiiks. Ehk teie kogemused ja blogi muudavad mu meelt. Kui siin Aasias juba olla, siis ei ole ju raske sinna uudistama minna.

    Teie juttu lugedes olen ma päris tihti segaduses, et kumb teist nüüd kirjutab või kirjutas. Tundub, et mõni lõik on Villu kirjutatud ja teine Liisi. Kui ma loen, siis mulle meeldib ettekujutada seda inimest ja seda kuidas ta räägib ja on. Seepärast juhtub siin teie blogis sageli nii, et loen Liisi teksti, aga kujutan ette veel Villut ja vastupidi. Teil on ju täiesti erinevad stiilid - sõnavara ja see kuidas lauseid ehitate. Lõpuks saan muidugi aru, aga tihti peale liiga hilja(= Mis seal ikka, nii ongi ju põnevam.

    P.S. Sorri kui ma kaks korda kommenteerisin. Siin on nett nii aeglane ja katkendlik, et tihtipeale ei saa aru, kas midagi läheb kohale või mitte.

    ReplyDelete