Tuesday, April 22, 2014

Alla mööda ida kallast 2. osa. Frazer Islandi eri.

14.01 Liikusime aga allapoole ja järgmiseks peatuseks sai Hervey Bay, kuid enne tegime peatuse Mysteri Cratersi juures, mis on müstilised kraatrid. Keegi ei tea kuidas need tekkinud on. Neid on uuritud ja puuritud siit ja sealt ja ikka mitte midagi. Vaadake pilti ja mõelge ise :)


Hervey Bays võtsime omale mereäärses karavanipargis karavanikoha ja selgus, et saime kohe päris hea koha. Meri oli 10m kaugusel :) Õhtul püüdsin kala veits. Kala ei saanud. Järgmine päev ka ei saanud. Aga vahepeal võtsime omale väikse kahepäevase reisi Fraser Islandil (eesti k Fraseri saar), mis on üleni liivasaar. Mulda ei ole. Kive ka ei ole. Paari päeva pärast siis tuligi meile buss järgi ja viis meid praami peale. Praamis oli praami kass :) Tundus, et ta oli seal ikka palju aega veetnud. Ühes kohas toolide all oli tema kraapimise koht. Vaip oli ära kraabitud. Kass pai väga ei tahtnud. Üks hetk oli päris veider. Mingi ema oli seal oma lastega ja laps tahtis kassile pai teha, kuid ema tõmbas ta tagasi ja keelas sellise asja täiesti ära. Nii loomavõõralt siis osad lapsed kasvavad. Emad süstivad lastele veidrat suhtumist.

16.01 Saarele jõudes oli päris äge. Ees ootasid meid suured-kõrged 4-rattaveolised bussid, mis on ehitatud liiva sees sõitmiseks. Ees ootas midagi edevat :) Ja nii oligi. See bussijuht-giid oli ikka suht proff vend. Niimodi küttis seal liivateedel ja kirus, kui džiipidega sõitjad ei suutnud mingist nukist üles ronida oma džiibiga :) Mõtlesime ka Liisiga, et äkki rendiks omale džiibi ja läheks ise müttama sinna. Hea, et ei rentinud. Oleks ikka hätta jäänud küll. Osad kohad olid nii liivased, et selline tunne, et jääd jalgupidi ka kinni sinna.

Central stationi (keskjaam) juures

Enne keskjaama jõumist tegime ujumispeatuse Lake Mckenzie juures. Pidi olema ilusa hele-helesinise veega, aga oli hoopis kollase-kollase-rohelise veega, sest palju oli sadanud ja tormanud ja kogu puuködi oli üles keerutatud. Ujuda oli ikka mõnusalt jahutav.


Meie bussijuhi tool

Meie bussid

Et saada Lake Wabby juurde, pidime sõitma mööda 75 miili randa ja kõndima tunnikese mööda metsi ja liivaluiteid.

Frazeri saar on maailma suurim liivasaar

Olime Fraseri saarel kaks päeva. Ööbisime väikses külas, mis oli aiaga piiratud ümerringi. Õhtul kell 21.00 pandi väravad lukku, sest muidu tuleksid dingod külla toitu otsima, kuna neil seal saarel väga palju süüa ei ole. Ja vahel mõned lollid inimesed on neid toitnud ja siis mõned dingod on sellega ära harjunud, et oo, näe, nende olevuste käest saab süüa. Ja siis on vahel osadele inimestele kallale läinud, kuna nad ei saa aru, miks need olevused süüa ei anna.

17.01 Järgmisel päeval meil õnnestuski dingodega silmast silma kohtuda. Frazeri saarel on neid kuskil 200 umbkaudselt. Ootasime 5-käpalisi koerasid, aga nägime hoopis 4-käpalisi. Jõhker pettumus. Aga no juu nad siis ikkagi ei ole veel nii lähisugulased. Jääme ootama paremaid aegu.

Dingo

Kusjuures käisime lennukiga sõitmas seal saarepeal, tundus igavesti põnev. Võinoh, promoti põnevaks, sest midagi vaatamisväärset seal väga näha nagu ei olnudki :D Kui siis ainult 75 miili rand. Kilomeetrites on see 120km puhast randa :) Põnev oli aga lennukisõit ise, sest lennuk oli pisike ja õhku tõusime otse rannalt. Ega siis rand ju sile nagu asfalt pole. Maandusime ka rannal. Veits kõhe oli.

75 miili rand

Kokpit 

Lennuki ja piloodiga

Lendamast suundusime edasi Indian Headsi, mis on suur kalju, ulatudes ühe otsaga merre. Kunagisel aal, kui maailm oli veel mustvalge, triivis suur kõikvõimas kapten James Cook (eesti k Džeims Kukk) oma suure laevaga sealt mööda, tuul rebis purjet väga hullult. Samal ajal oli kaljunuki otsas trobikond tumemustasid aborigeene, üüberkulmude (eesti k suurte kulmude) ja läbilõikavate pilkudega, odad käes, kängurunahast ja õlgedest hoolikalt punutud munandikatted tuules lehvimas (tagaplaanil lendab kakaduu). Aborigeenid olid hullumise piiril, sest ei olnud nad varem midagi sellist näinud, mis sealt ookeani pealt paistis. Ja nii ta oli. (Liisi kommentaar: Viljar ilmselgelt teab, mis tollal seal täpselt juhtus!)



Et kogu seda meeletut ajalugu seedida, võtsime liivase suuna šampuse vannide poole, mis on looduslikud šampuse vannid nagu just ütlesin. Ainult, et šampuse asemel oli ookeanivesi, mis paiskus üle kivise nuki teiselepoole vee uuristatud sügavamasse auku hästi kihiseva ja vahusena. Päriselt oli ka tunne, nagu oleks šampuse sees :)





Peale vanni keerasime nina tagasi kodu poole. Frazeri saare rannal on roostetanud laevavrakk SSMaheno aastast 1935, mil ta tsükloni ajal sinna sattus.




Tegime peatuse Eli jõe ääres, mis kujutas endast allikalaadset voolavat vett. Hästi külm oli, kuid 30+ kraadiga väljas ülimalt kosutav :)


Peidukas

Peale mõnusat jahtust algas teekond tagasi mandrile. Praam tuli meile järgi sellisesse ojja. Ei uskunud, et ta mahub, ...

... aga näe mahtus.


No comments:

Post a Comment