Monday, December 8, 2014

Darwin vol 1

28.04 Hoia oma hobused, siit me tuleme Darwin! Jõudes linnale lähemale, hakkab asustus pihta juba kaugemalt, mis on palju lubav, kuna linn ikkagi ei ole väike, mis omakorda annab lootust tööd saada, hehe. Aga tööotsimine on endiselt vastik. Ja mida rohkem on linna, seda rohkem on tööotsijaid ka. Keerasime oma valge Holden Commodore'iga peatänavale sisse ja hakkasime parkimiskohta otsima. Selgus, et 1,5 km pikkune tänav on täies ulatuses tasulise parkimise siltide all. Sõitsime tänavalõppu, panime auto mingi pargi kõrvale ja jalutasime linna infokeskusesse ning raamatukokku muidugi. Raamatukogu asus valitsuse hoones, mis tähendas, et enne kui raamatukokku said, pidid turvaväravatest läbi minema ja koti turvalindile panema. Nagu lennujaamas. Läks hästi, saime läbi. Tulirelvi, narkotsi ja pomme meil õnneks kaasas polnud. Printisime taaskord portsu CV-sid ja hakkasime tasapisi ära sättima, kuna õhtu oli ees ja järgmine mure: kus magada, vajas lahendamist. Leidsime internetist mingi soodsa karavanipargi 25 kilomeetrit linnast väljas. Sama tee ääres, kust me tegelikult Darwinisse sõites sõitsime. Woolworths oli kõrval ja kõik tundus täiesti ok, kuni kohale jõudsime. Retseptsiooni tädi, saades teada, et me magame oma autos, ütles konkreetselt, et okei, sedasi te võite magada siin karavanipargis ühe öö, heal juhul kaks. Et kujutage ette, tagaluuk lahti ja madratsiga seal vedelevad need päkkerid. Mida teised karavanipargi elanikud peaks mõtlema, kui nii on?  Ta ilmselgelt vihkas päkkereid. Ta rääkis jutti, milliseid rahvuseid ta üldse vastu ei võta jne. Kuna see naine oli ikka paras frukt, siis Liis keeras sõnagi ütlemata selja ja läks minema, sest Liis ei suutnud enam taluda seda idiootsust. Kuna väljas oli juba poolpime, ei olnud meil erilist valikut ka, järgmine päev pidi normaalne välja nägema, kui tööd otsima lähme. Teadsin, et Liis ei taha sinna elu sees jääda, aga vaatamata sellele, võtsin suurte munadega vastu otsuse, et oleme seal ikkagi ühe öö. Tädi sai aru, et Liis solvus ja küsis mu käest: "Su tüdruksõber arvab kindlasti, et ma olen üks paras lehm?" Ma vastasin talle: "Ilmselt küll". Ma ei hakanud ütlema, et ma arvan ka, et sa oled üks rõve lehm. Naine seal lõpetuseks uhkeldas, et tal on Darwini parim köök selles karavanipargis. Okei. Sõitsime karavaniparki sisse, vihma hakkas sadama, ilgelt niiske on, auto aknad udused, parkisin auto ära. Võis juba aimata, et tegu on ikka paraja peldikuga. Köök oli terve Austraalia karavaniparkide kööke arvestades üks sitemaid ja duširuumid olid lihtsalt jubedad. Selline jalgade peal konteinerilaadne dušikabiinidega kast, saepuruplaatidest seinte, uste ja sisustusega, krigisevate, peaaegu mittesulguvate uste, putukatega jõle koht. Köögis süüa tehes rääkisime paari kohalikuga juttu. Töömehed kuskilt teiselt poolt Austraaliat, lihtsalt Darwinisse tööle tulnud ehitusmehed. Elavad karavanipargis. Üks tüüp oli tõsine naljahammas, teine nägi välja julm roki/ bluusipeer. Küsisin, kas ta kitarri mängib, mängib küll. Uurisime ka töö kohta, midagi tarka nad ei pajatanud selle kohta. Kui tahta ehituse peal töötada, peab kõigepealt läbima mingisuguse koolituse, mis maksab 50 dollari kanti.

29.04 Järgmisel hommikul tõmbasime karavanipargist jeed. Isegi hambaid oli seal dušimajas vastik pesta. Läksime kõrval oleva kaubanduskeskuse parklasse, et sealt tööotsimisega pihta hakata, kuid enne käisime ka Shelli bensukast läbi ja andsime oma CV-d sinna, igaks juhuks noh. Äkki saab tööd. Tuuseldasime ringi netis ja käisime kaubanduskeskuse infotahvli juures ja otsustasime, et otsime varakult juba karavanipargi üles ja jätkame tööotsinguid seal. Leidsimegi ca 10 km linnale lähemal ja ka 10 dollarit kallima, kuid lihtsalt mäekõrguselt parema teeninduse, ruumide ja kõige poolest parema karavanipargi. Olime lihtsalt ülirahul. 

Mõnus karavanipark. Isegi elektrikapp oli kohe meie koha juures.

Darwini termiidipesad olid juba palju rohkem suurlinna nägu: pikad ja sihvakad

Tööotsingute käigus leidis Liis üldsegi wwoofingu (töö tegemine majutuse ja söögi eest), milleks oli reis katamaraaniga Darwinist Airlie Beach'i idakaldale 4-6 nädala jooksul ja start on KAHE nädala pärast. Pole paha, mis? Mees ja naine otsisid paarikest, kes oleksid meeskonna eest katamaraanil, mida tüürib naise ülikogenud merekarust isa. Raha selle eest ei saa, kuid saab kogemuse, mille eest inimesed tavaliselt maksavad tuhandeid dollareid. Mis me siis teeme, kas jääme töötamise lainele ja teenida raha, et rahulikult Aasias ringi reisida või võtta vastu unelmate reis katamaraaniga, kus raha ei teeni ja hiljem Aasias nii rahulikult ka ei reisi :D Otsustasime, et raisk, see saaks lahe olema. Helistasime ja ohoo, nad on nõus meiega õhtul kokku saama :) Oojaa. Istusin sel hetkel õues tooli peal, arvuti süles, ühes käes kahvel, teises käes oad tomatikastmes plekkpurk. Hakkasin purki lahti tõmbama ja piraki, plekist kaane äär tõmbas mul pöidla serva 2 cm pikkuse sügava haava. Verd lihtsalt voolas. Läksin jooksin kööki, lasin kraanist vett peale ja verd lihtsalt voolas ja voolas. Seisma ei jäänud. Liis tuli, teipis ja marlitas mu pöidla kinni ning asi oli selge - haiglasse minek. Ei hakanud riskima mitteminemisega, kuna haav oli sügav ja ilm 24h niiske, ei saa kindel olla, et see kinni kasvab. Ja pealegi, kui me katamaraaniga reisile lähme ja keset ookeanit mu näpp mädanema hakkab, mis siis saab? Läksime erakorralisse vastuvõttu, mingi tund aega ootasime, mille jooksul käisid mõned aborigeeni mehed seal sees kakerdamas, istumas, vett joomas, inimesi ja töötajaid tülitamas. Üks tüüp kuulas lihtsalt oma telefonist muusikat kõvasti. Tähelepanuväärne oli see, et valge inimene ei ütle aborigeenile mitte midagi, vaid lubab tal kõike teha. Eestis oleks sellised kakerdajad turvamees juba ammu uksetaha visanud. Nii see selleks. Kuulasin hoolega, kui mind kutsutakse uksest sisse, kuna mu nimi on ju nii veider, et ei kujuta üldse ette, mismoodi nad seda hääldavad. Tuligi minu kord, kuid praeguseks ma enam ei mäleta, kuidas nad mu nime ütlesid. Vastu võttis mind praktikandi-laadne naisterahvas, keda vahepeal käis juhendamas india naisarst, kes oli seal boss. Nad olid mõlemad ääretult toredad. Kutsusin vahepeal Liisi ka sisse, kuna ma ise ei suutnud ära otsustada, kas mu haav õmmelda kinni või liimida kinni. Õmmeldes kinni peaks tulema tagasi niite välja tõmbama, kuid liimides kinni ei pruugi 100% haav kinni kasvada. Jõudsime järeldusele, et liimime ikka kinni ja saab, mis saab, hoian oma pöialt liikumatult, sest 20 nädalaga, kui katamaraani peale minna, peaks see haav enam-vähem paranenud olema küll juba. Pöial tehti ülikorralikult otsast lõpuni ära, teibiti kinni, pandi isegi plastikust pöidla-sirgena-hoidja pöidla otsa ja teibiti kinni. Lõpetuseks tõmmati käsi veel sidemega ümber kaela. Täismäng. Haiglast välja tulin, nägin välja nagu käeluu oleks katki. Kogu see pull läks maksma täpselt 356 dollarit. Aga ei olnud hullu. Kindlustus maksis selle kinni paari päevaga :)

Nii äge :D ei saa pöialt alla lasta!

Kokkusaamine. Parkisime auto ära. Ütleme nii, et need inimesed on pururikkad. Nad elavad südalinnas mere ääres. Katamaraan on nende maja taga. Astud uksest välja terrassile ja lähed katamaraani. Mnjaa. Ma ei tea, kuidas teiega, aga ma olen seda enne filmis näinud. Paat on korralik. Mast 10 meetrit pikk vähemalt. Selgus, et meie Liisiga oleme ainukesed, kellega nad kokku said. Kujutate ette, ainult meiega! Naine ütles, et tal oli telefon peale kuulutuse ülespanemist punane. Ta pidi kuulutuse maha võtma, et saaks rahu. Igatahes tegemist oli abielupaariga, kellel oli kaks last. Mees oli põlvekirurg või mingi põlvearst. Ütles veel, et võib Villu põlve enne reisi korda teha ;) Nendega oli väga põnev rääkida. Nad rääkisid loo, kuidas nad enda Katamaraani USAst Californiast toomas käisid. Käisidki kahekesi kahe väikse lapsega ja tulid niiviisi üle ookeani Austraaliasse. Lõpuks jõudsime tööjuttudeni ka ja selgus, et meie tööks reisil saaks olema söögi tegemine, abistamine misiganes asjades, öösel kordamööda vahi pidamine, mootori parandamine, kui katki läheb jne. Kõik, mis vajab tegemist, seda me peame tegema. Olime natuke mures, et me ju ei oska neid asju teha, aga naine kinnitas, et see just tema isale meeldibki, kui ta saab teisi õpetada, eriti selliseid, kes ei tea asjast mitte muffigi. Ta pidavat olema kogenud selles osas, sest varem tegi ta raha eest Airlie Beachil turistidele laevareisi ja tema paadil töötasid ainult päkerid. Selgus ka, et reis ei saa olema rahulik kruiis, vaid pool teest pidi olema vastu tuult, mis tähendab, et pidev üles alla loksumine ja süda pidavat raudselt pahaks minema, ka kõige karusematel meremeestel. Teine kahtlane aspekt oli see, et oli märja hooaja lõpp ja merel olid aeg-ajalt veel tõsised äikesetormid. Peremees ütles, et tormiga pean olema mina see, kes läheb välja probleeme lahendama. Ma nüüd ei tea, kas ma kujutan ennast ette nautimas kottpimedat tormist ookeani, kus katamaraan käib üles-alla, vett viskab siia-sinna, mul pluus on rebenenud, ise hoian ühe käega mastist kinni jalad on õhus ja üritan purjet kinnitada. See oleks jõhker adrenaliinilaks, jap. Aga ma ei tea, kui adekvaatne ma olen sellistes situatsioonides, milles ma ei ole mitte kunagi olnud. Täpselt samad mõtted olid ka Liisil. Liis ütles, et ta närv ilmselt ei peaks seal meeter korda meeter kajutis vastu, kui katamaraan ookeani peal kukerpalle teeb ja äike on kõrvad vilistama paugutanud. Nii Liisi, kui ka minu ema isa olid mõlemad väga kahtlased selle reisi osas. Me ise tahtsime tegelt minna, kuid jõudsime ikkagi otsusele, et me ei vastuta ainult enda eest seal katamaraanil, vaid ka kapten ootab, et me oleksime tegijad. Sa ei saa keset reisi öelda, et aitab, ma nüüd enam ei taha :) Kõik, kellega me rääkinud oleme sellest võimalusest, on meile öelnud, et nemad oleksid läinud. No võta näpust. Kas mu pöidlasse lõikamine oli äkki hoiatus, et ärge minge? :) Pöial kasvas kahe nädalaga igaljuhul enam-vähem kokku. Kui me oleks läinud, oleks me pidanud ka autost lahti saama kahe nädalaga ja see oleks keeruline olnud, sest see ei olnud autode müügi tippaeg ja meie auto oli registreeritud teise osariiki. Niisiis võtsime julguse kokku ja helistasime nendele toredatele inimestele ja seletasime asja ära, et me ikka ei ole selliseks katsumuseks valmis. Väga kahju oli, aga peas tiirlesid maailma kaunimate purjetamiskohtadega võidu pildid õõvastavatest tormidest, oksendamistest ja paanikahoogudest miniatuurses kajutis. 

30.04 Järgmisel hommikul Liis esimese asjana kohe internetti gumtree portaali töökuulutusi vaatama ja leidis kuulutuse, kus otsiti tubade koristajat motelli. Helistas ja vopaa, saigi töö! Või noh, vähemalt proovipäeva. Proovipäeva lõpus ei öeldud mitte midagi, mis saab. Kas saab pikemaks tööd või mitte. Selgus, et soovitakse Liisi vähemalt homme veel tagasi. Mina samal ajal passisin 500 meetrit eemal ühe kaubanduskeskuse parklas ja otsisin tööd terve selle aja, kui Liis töötas. Vahepeal tiirutasin ka ümberringi ja otsisin firmasid, kuhu võiks tööd küsima minna. Käisin seal kaubanduskeskuses juuksuris mingi naise juures, ajasin pahnoti maha. See juuksur teadis muide Eestit väga hästi, sest ta pojal on eestlasest naine! Väike maailm, taaskord. See naine pakkus tuba üürida meile, et ta oma majas ainult mehega kahekesi. Naljakas, sest me Liisiga just olimegi otsinud tuba, mida üürida. Kõik klapib, ma võtsin selle naise kontakti ja ei öelnud midagi, kas tahame ta tuba üürida või mitte. 

1.06 Leidsime endale parema rendikuulutuse: nats odavama ja parema asukohaga ning nagu hiljem selgus, siis ilmselt asus see tuba Darwini järjestuselt teises kõige ilusamas linnajaos. Helistasin neile ja leppisime kokku õhtul kokkusaamise.  Tegemist oli rikkurite kandiga Bayview. Elavad mees ja naine ridaelamuboksis, neil on kaks koera ja kuna terve ridaelamuboksi üür on sigakallis, siis tahavad ühe toa rendile anda. Sees on konditsioneer, liugustega kapp, pehme vaip põrandal, WiFi, oma suur vannituba, rõdu, võime kasutada nende kööki, nõusid, ahjusid jne. Õues on bassein. Saame ka voodi ja teleka koos satiga 50 lisadollari eest nädalas, kui tahame. Otsustasime, et ei taha ja toome oma madratsi autost, paneme põrandale :) haha. Klappisime nendega hästi ja ütlesime neile, et mõtleme natuke. Sõitsime oma karavaniparki ja kaua ei mõelnud, helistasime, et tahame seda tuba ja saime ka! Woohoo. Maksame toa eest 50 dollarit rohkem, kui me oleksime maksnud karavanipargis autos magamise eest. Naljakas eksole. Ja pealegi oli Liisi töökoht Bayview linnajaost 5km kaugusel. Linnulennult isegi 1,5 km võinii. Alison ja Nigel maksavad selle ridaelamuboksi eest 800 dollarit nädalas ja meie siis 250 dollarit oma toa eest. 

2.06 Kolisime oma uude kõigi mugavustega tuppa elama. Aga see tunne olla tagasi normaalsetes tingimustes oli ikka nii hea, et johhaidii.

 Meie oma tuba

Meie oma vannituba 

Meie oma vaade rõdult

4.06 Liis sai töölt esimese vaba päeva. Tegime väikese šopingu, turu külastuse ja käisime rannas jalutamas ning oma lemmik sügavkülmutatud toorjuustukooki ja jääkohvi joomas.

 Turul

Liis oli jälle hullumas. Nii palju ilusaid ja erilisi teokarpe.

5.06 Teine vaba päev oli ka. Siis käisime oma naabruskonnas jalutamas.

80 m meie koduuksest paremale.

 Peatänava ääres

150 m meie koduuksest vasakule.

6.05 Umbes nädal aega alates Liisi tööle asumisest jõudsin tööotsimisega tegeleda, kui ühel hetkel Liisi boss küsis Liisi käest, millega ma tegelen ja Liis andis talle mu numbri. Scott tal nimeks, helistas ja tahtis kokku saada. Noh, saime siis kokku. Ütles, et tal on pakkuda paari nädala pärast mingit ehitustööd, kas ma olen huvitatud. Ütlesin, et muidugi olen huvitatud, kuid ma olen sinuga aus, ma ei jää seda tööd ootama, ma kindlasti otsin tööd vahepeal edasi. Sobib! Surusime käppasid ja läksime laiali. Sõitsin linna, et lähen tööotsimisfirmadesse ja poolel teel jalutades helistab Scott uuesti, et kuule, Will, tule kohe siia, mul on sulle tööd :) Ja nii sai minust pesutädi, kes pani pesu pesema ja triikis pestud pesu. Ja nagu muuseas olid meil Liisiga olemas töökohad ühes ja samas kohas meie ilusa kodu lähedal. Ja ma olin tahtnud tööd, kus ma saan olla hall hiireke, kuid samas oluline ning ma sain selle töö. Ma olin kuskil mingis väikses putkas, triikisin vaikselt pesu terve päev ja ainukesed, keda ma nägin olid mõned töötajad. Super.

Ironman

Retseptsiooni krokodill

Külaliste sõidutamise bagi

Töötajate rallibagi pesu vedamiseks


2 comments:

  1. Väga põnev lugemine! Palju ilusaid ja lihtsaid detaile.
    Ma saan aru, et te mõlemad olete pidanud päevikut, nii et nüüd saate kirjutada kuupäevase täpsusega, et mis huvitavat toimus. On nii? Ma ise ei olegi sedaviisi kunagi proovinud - hiljem lihtsalt kirjutan seda mis on olulist meelde jäänud, rohkem üldises võtmes. Detailid on aga ka üli põnevad.

    Darwin näeb ikka päris uhke välja, meenutab isegi Airlie biitšu, kus on ka palju rikkureid. Töötasin ka seal ühe pere jaoks vähe, kes elasid kõrgel künka otsas, vaatega sadamale, kuhu nende jurakas purjekas oli pargitud. Ja see ainult nende talve kodu, kuhu nad tulid kui Brisbanes läks jahedamaks. Huvitavad elud inimestel. Põnev on neist nati osa saada.

    See teie võimalus ringi purjetada oli ikka küll põnev dilemma. Väga õige, et oma sisetunnet usaldasite ja tegite nii nagu tol hetkel hea tundus. Kes seda teab milleks või miks see otsus sedaviisi just hea oli. Ookeani olud võivad olla ikka väga karmid. Kui vastavat koolitust ja kogemust ei ole, siis on päris riskantne. Eriti veel nii pikk reis. Mina olin ka merel, aga mitte kunagi ei ööbinud seal, st ranniku lähedal. Ei kujutagi ette kuidas selline reis välja näeb. Samas tahaks proovida küll. Igatahes Ironman kõlab ka ju väga uhkelt(= Põnev oli ikka Aussis neid igasugu erinevaid töid kogeda. Eestis ju selliseid asju ei teeks paraku. Põnev on ette kujutada, et kuidas oleks Eestis marju või puuvilju korjata, pesu triikida või tubasid koristada. Millegi pärast ei tõmba. Ma ei tea kas asi on nirus palgas või milleski muus.

    ReplyDelete
  2. Pekk, kirjutasin siia kommentaari ja panin "saada", kuid ei saatnud ära ja kiri läks ka kaduma. Aga, me kasutasime märkmikku jah. Vahel läks viis päeva mööda märkmete tegemisest ja siis oli juba raske meenutada, mis toimus viis päeva tagasi. Vahel olid mõned päevad hästi avastamisrohked, toimus palju ägedaid asju. Aga rääkides tööst, siis kusjuures Austraaliast jäi mulle küge just see, et ma ei viitsi enam olla karjäärihunt, käia viisakalt riides, olla tähtis kontoritöötaja. Ma pigem korjaks puuvilju või lüpsaks lehma. Või teeks midagi loomingulist. Mingi kuivad kontori tekstid ja numbrid. Igav. Andke mulle lehm, raisk! ;)

    ReplyDelete