Surfers Paradise ja Byron Bay

Tegelikult millegipärast tundub Brisbane kuidagi kole linn, kui mitte rääkida päris kesklinnast, mis on nagu iga kesklinn ikka oma suurte majadega :D Ülejäänud majad on vanad, räämas, koledad, lipp-lipi peal ja lapp-lapi peal. 14. augustil põrutasime kaardipealt vaadates alla Gold Coastile Surfers Paradise'i. Vesi oli päris külm. Mina polnud veel ookeanit näinud ja see tundus jõhker. Ookeani võimsus on päris uskumatu, mida Eesti merega ei annagi võrrelda. Eesti mere lained on nagu mingid basseini lained :D

Täiesti üllatuslikult juhtus olema Liisil sünnipäev ja ma kinkisin talle kuivatatud liha, sest talle meeldib kuivatatud liha. Päris hea oli. Liisi sünnipäeva tähistasime linnast väljas ühes karavanipargis meie enda autos. Sõitsime linnast välja, sest linnas sees oma autos ööbida ei ole kuskil. Niisama ei tohi kuskil olla. Tegelikult linnast väljaski tohib ööbida kindlates kohtades. Paljudes kohtades on sildid üleval, et ööseks jääda ei tohi.

Jalutasime poodi, jäime pimeda peale. Liis ühel hetkel madalam kui muru, et kuule kajakasuurused nahkhiired lendavad siin. Ma olin, et pfff...ea jutt, nahkhiired on väiksed, tuvist ka väiksemad. Enne ei uskunud, kui ise ka nägin :D Ulme.

Teate, mulle meeldivad need inimesed siin, nad on toredad ja abivalmid. Küsisime ühelt naiselt, kus lähim pood on. Ta seletas pikalt, andis oma numbri, kui me ikka üles ei leia ja ütles, et ta viiks meid hea meelega autoga ära, kui pätid poleks ta autot laenanud.

15.08 Läksime edasi veel allapoole Burleigh Headsi linna ja otse randa, sest ilm oli ilus. Mina oma klassikalisuses tõmbasin ujumispüksid jalga nagu Eestis, ainult et ma olin ainuke, kes oli reaalselt ujumispükstega, mitte shortsidega nagu teised. Veits veider oli. Õnneks me ei jõudnud kaua seal rannas olla, sest ühel hetkel tuli mingi meeletu tuul ja ookean hakkas möllama. Midagi erilist ei juhtunudki, lihtsalt tuul läks tugevaks. Liis ütles, et ta ei tule minuga enne randa, kui mulle shortse ei osta. Olin tegelt sama meelt, mulle endale tundus ka, et ma olin seal aluspükste väel.

Ilmselgelt hakkas juba õhtu tulema, sest siin läheb pimedaks umbes kell 17.31 ja meil oli jälle mure, kus magada. Raha me magamise eest muidugi maksta ei tahtnud ja lähtuvalt sellest mõtlesime, et pargime auto ühe suure kaubanduskeskuse parkla kõige pimedamasse nurka. Üks mure on, kus magada, aga teine mure, mis sellega käsikäes käib, on kus number ühte ja kahte teha. Oli tulemas öö ja läksime sinna pimedasse nurka magama. Liis ei saanud tegelt eriti magada, kuna ta arvas, et keegi tuleb meid ära ajama ja ei pidanudki kaua ootama. Mina muidugi magasin sellel hetkel juba hambad laiali. Ühel hetkel Liis näeb üha lähenevat kollase vilkuri tulevihku ja opladii, oligi turvafirma kohal ja lasi mitte auto tuutu, vaid sellist mahedamat tuutu, et me seal kardinate taga šokki ei saaks. Tõmbasin siis vuplid jalga ja läksin vaatama, milles asi. Vastas oli väga sõbralik hindu, kes ütles, et sorri sõbrake, aga te ei tohi siin olla. Soovitas muid pimedaid tänavaid seal pool. Läksime neid otsima ja lõpetasime ookeani ääres kesklinnas, kuhu me tegelt juba varasemalt olime silma peale pannud, kus võibolla saaks magada. Saigi. Vedas.

16.08 Järgmisel päeval käisime Burleigh Headsi rahvuspargis, mis oli seal samas kõrval ja siin on mõned pildid sellest.

Peale rahvusparki võtsime suuna veel alla poole Byron Baysse, sellisesse hubasesse hipihõngulisse linna (Liisile hullult meeldis), sest seal on kõik hipi: autod, inimesed, poed, rattad, rand, ookean ja asfaltee ka. Läksime seal hostelisse, sest kolmas mure on see, et vahepeal on vaja ennast ja riideid pesta ka. Õhtul tegime mõned siidrid ja vahtisime linnapeal. Vahemärkus: alkohol on siin kallis!

17.08 Käisime vahtimas Cape Byronis, mis on Austraalia idapoolseim mandri tipp. Sealne elamus lõppes sellega, et nägime haikala ujumas rõõmsalt ja hiljem sealt paarsada meetrit eemal ca 10 delfiini, millest pooled läksid nurga taga olevate surfiõplilastega suhtlema. Delfiinid rääkisid delfiinikeeles.

Ööbisime suure maantee lähistel "rest areas", mis on selline riigi poolt ehitatud puhkeala autojuhtidele.

Osades puhkealades on olemas grillid, lauad, vesi, WC ja isegi dušš. See, kus meie ööbisime, seal dušši ei olnud, aga see eest mõnus koht magamiseks ja toidu valmistamiseks. Neid alasid kasutavad paljud reisijad. Selle puhkeala nimi oli Yelgun rest area. 18.08 Kärutasime Crabbes Creeki randa. Seal oli jahe ja tulime peaaegu kohe ära. Siin on pilt randa sisenemise kohast koos toreda maohoiatusega :)

Sealt suundusime edasi Brunswick Headsi sadamasse ja mugisime seal hästi populaarset Fish and Chipsi.

Ilmselgelt meil jäid kalast ja tsipsist kõhud tühjaks ning tegime paar lihatükki omale õhtusöögiks. Kaks prantsuse tüdrukut tegid ka parajasti seal süüa, tundus, et nad vaatasid meid nagu me poleks varem süüa saanud. Ei tea miks :)