Sunday, December 8, 2013

Tomatihooaeg

Kui mõtled tomatikorjamise peale, siis mis see ära ei ole. Üks lihtsamaid töid, mis üldse saadaval. Aga lisame nüüd korjamise kiiruse ja selle, et enamus tomateid on puusa kõrgusel, mis tähendab, et sa pead pidevalt kummardama. Peale esimest tomatikorjamise päeva vaatasid bossid meile otsa kerge muigega ja küsisid, et noh, kuidas siis oli ka. Minu vastus oli: "Üks korralik treeningpäev". Esimesed nädal aega oli selg ikka päris nõrk, aga siis hakkas juba ära harjuma.

Töökoht oli, nüüd oli vaja leida ööbimiskoht. Suhteliselt lähedal, ca 5 km kaugusel oli üks karavanipark. Läksime asja uurima. Väike kahtluseuss oli sees, aga mis seal ikka. Eest leidsime aborigeenimaigulise persooni. Istus arvuti taga ja oli suhteliselt tähtis ja jutu käigus selgus, et ta on selle karavanipargi üks omanikest. Ta ei teadnud karavanipargist suurt midagi ainult, et duššid peaks neil olemas olema. Pidime ootama üht tädi, kes seal asju teab. Tädi tuli 10 minuti pärast autoga, pagass alksi täis. Käis poes vist. Karavaniparkides saad valida, kas võtad karavanikoha, kus saad elektrit ja vett kasutada või lihtsalt murulapi, kuhu auto parkida. Neil "lihtsalt" murulappe polnud ja pidime võtma elektrifitseeritud koha. Elektrit kasutada ei saanud, sest sipelgad olid kogemata pistikupessa omale kodu ehitanud. Ei ole hullu, sest vaadates ülejäänud karavaniparki on tegu jõhkra peldikuga. Lagunenud karavanid, inimtühi, asjad on katki. Dušš oli tõesti olemas ja WC ka, aga no perkele. Pidime veits koguma ennast enne, kui sinna läksime. Hiljem kohalike inimestega suheldes ütlesime neile, et käisime Gumlu karavanipargis, siis kõigi silmad olid suured ja küsisid, et miks me nii tegime ;) Kõik teadsid, et see on jörm pommiauk. Siin mõned pildid sellest kohast.




Teadsime, et paar varianti oli veel, kuhu minna ja teine koht oli Inkerman Backpackers karavanipark. 20 km eemal töökohast. Ja vot see on koht, kuhu me jäime. Odav, dušš, WC, köök, kõik on olemas ja kõigest 60 dollari eest nädalas. Esimene päev oli üldse tasuta :) Näiteks Gumlu karavanipargis me maksime 24 dollarit ühe öö eest. Inkerman karavanipargis oli meil ka hea võimalus kolida konteinerilaadsesse elamusse, kus on olemas külmkapp, telekas, konditsioneer. Sest, kui ilmad ikka liiga palavaks lähevad, siis on suhteliselt raske autos magada. Meie naabriks sattus seal 62-aastane mees nimega George. Ta on pärit Iirimaalt ja kolis Austraaliasse, kui ta oli 15-aastane. Ta teab, mis asi on must leib näiteks ja ta tahaks musta leiba süüa. Meie ka. George'iga oleme arutanud maailma asju paljudel õhtutel nädalas. Ta lemmik õlu on Victoria Bitter ja ta pakub vahel ka mulle õlut. Ma võtan vastu enamasti. Vahel, kui ütlen, et ei taha, siis ta ikka toob ja siis ikka võtan vastu. Ta on hea infoallikas Austraalia kohta. Oleme palju infot talt välja pressinud.

Vahepeal jäin korra haigeks mingil arusaamatul põhjusel ja pidin ühe päeva mitte töötama. Senikaua, kui Liis põllul tomateid korjas, läksin ma seal samas farmis mangopuude alla magama. Magasin päris sügavalt vahepeal, kuna perepoeg käis vahepeal seal krossitsikliga sõitmas, aga ma ei kuulnud midagi. Igaljuhul mangotuuled ravisid mu terveks ja järgmine päev olin tomatipõllul tagasi. Liis hakkab siin tasapisi muutuma pakkmishundiks ja ta vägapalju enam põllul ei tööta. Tõuseb karjääriredelil. Ma jään põlluhundiks, sest mulle meeldib põllul rügada.

Mõned päevad hiljem sattus meile tore päev. Auto jäi farmis muda sisse kinni, sest muda seal on pigem nagu savi. Pärast koju sõites läks auto tagumine kumm puruks. 10 km oli koduni jäänud. Kuna ma Eestis vahetasin meie autol koguaeg kumme ise, siis ei olnud mingit probleemi - 10 mintsi ja kumm on vahetatud. Kõik asjad valmis, hakkan rattal mutreid lahti keerama ja mida hekki, mutrivõti, mis meil autos oli, oli liiga suur, et keerata neid mutreid, mis autoratastel on :D Ütleme nii, et johhaidii. Mida pesemata kartulit teeb selline mutrivõti meie autos, millega saab lahti keerata hoopis teise auto mutreid. Nüüdsest siis õpetus meile kõigile: kui auto ostad, siis tasub ikka proovida, kas see mutrivõti, mis autos autoratta mutrite keeramiseks on, keerab ikka neid mutreid. Sellest ei piisa, kui vaatad, et mutrivõti on olemas. Olgu. Teadsime, et George'ilnmeie karavanipargis on kindlasti õige võti olemas. Ma mõtlesin, et ma jooksen meie karavaniparki ja siis tagasi, aga Liis ei olnud nõus. Pidin hääletama. Eesimest korda elus muide :) Esimene auto võttis mu peale. Ilmselt mängis suurt rolli mu roosa särk ja mu blondid kiharad. Jäi seisma Tojota Ländkruiser, kus sees olid naised. Kaks täiskasvanud naist ja taga, kus ma istusin, oli üks noor piff. 14-15-aastane. Nad viskasid mu ilusti meie karavaniparki ära, sain George'i käest õige võtme ja ta viskas mu veel meie auto juurde ära ka. Eriti hästi. Pärast tahtsime George'i tänada õhtusöögiga. Tegime kartuliputru ja hakklihakastet, kuid selgus, et George sööb 1 kord päevas ja see on kell 11 õhtul. Ja ta ei söönudki meie Eesti sööki.

Oleme sattunud päris heasse farmi. Bossid on hullult lahedad ja head. Ühel päeval oli meil pikk päev ca 12 tundi ja siis nad tegid meile lihtsalt õhtusöögi kõige hea ja paremaga. Sõime isegi metssiga. Hea oli. Suhteliselt tihti saame kogeda midagi uut või ägedat. Näiteks üks päev läksin meie karavanipargi poodi ostma kartulit ja sain need kartulid tasuta, ei pidanudki maksma. Siis mõned tunnid hiljem meie karavanipargis resideeruvad taiwaanlased andsid meile melonit ning mõned tunnid veel hiljem tulid teised taiwaanlased ning andsid meile veel ühe meloni, mis oli teistsugune ja veel parem.

Oli käes minu sünnipäev ja ühel päeval teadsin, et midagi salapärast toimub. Kuulsin osasid rääkimas mingist peost, mis siin farmis tehakse, kuid mina teadsin, et meid Liisiga küll kutsutud ei olnud. Olin juba veits natuke solvunud, et mismõttes. Liisi käest küsisin, teda ka ei olnud kutsutud. igaljuhul vahet ei olnud, sest Liis tahtis mind sellel õhtul nagunii viia kuskile sünnipäeva pidama. Pärast, kui olime teel farmi poole ja keerasime sisse farmi, selgus, et see oli minu üllatuspidu ja natuke ka ühe teise kuti üllatuspidu, sest tal oli nädal varem sünnipäev olnud. Bossid tegid tordi minu ja Joscha nimega :D haha. Keegi kommenteeris, et see on nagu mingi geipulm, kui me Joschaga torti lahti lõikasime :D Igaüks oli toonud isetehtud toitu ja väga tšill oli.






Paar päeva hiljem viisid bossid meid nende spetsiaalsesse rannakuuri ookeaniääres. Tee viis läbi lukustatud väravate, mööda salateed, mööda randa. Sõitsime kogu tee džiibikastis ja see oli lihtsalt üliäge. Püüdsme krabisid, püüdsime kala. Krabisid ei saanud, kala ei saanud. Küll aga oli mul konksuotsas rai. Tõmbas nagu mingi peletis, tamiil läks puruks ja ta pani koos konksuga oma teed. Mõõna ajal jalutasime liival, mis enne oli sügava vee all, 200 m eemal meie rannajoonest. Läksime teiselpool oleva rannajupi juurde ja Liis ühel hetkel märkab midagi mangroovide kõrval, nagu krokodill, aga täpselt ei saa aru ka. Läksime lähemale, veel lähedamale, natuke veel ja veel ja buum, tegu oli rannaliival oleva kilpkonnakilbiga. Peaotsast tagumikuni läbimõõduga peaaegu meeter. Võtsime selle kaasa ja viisime bosside rannakuuri suveniiriks. Nad panid selle seinale. Mängisin muide esimest korda elus kriketit. Päris põnev oli. Siin Austraalias on hoopis teised mängud populaarsed kui Euroopas.




Kuudi taga jõe ääres...

...ja kuudi ees ookeani ääres

Kalal jõe ja ookeani kohtumispaigas

Üle jõe on näha liivariba, kus oleme hiljem korduvalt kalastanud ja kala ka saanud


Et jõuda rannakuuti, tuleb selline usaldusväärne sild ületada autoga

Nagu ma ütlesin, et peaaegu iga päev toimub midagi huvitavat. Keset ööd, magame rahulikult ja pauh, mingi asi hüppab mööda auto katust ringi. Liis küsib: "MIS SEE OLI?". Ma vastasin, et ah ei tea, midagi polnud. Vaatan ringi ja ühel hetkel vaatan raibe possum passib keset meie autokapotti, oot, ei ole possum, krt, see on wallaby. Hakkasin välja minema, et vaadata, kas tõesti, aga ta pani jooksu. Paar päeva hiljem sama asi kordus, aga seekord vend tõmbas sitajunni kojamehe vahele.

Bossid on meil ikka liiga head. Käisime nendega spetsiaalsel kalastusretkel paadiga mangroovide vahel. Huhu. Mida elamust. Viskasime krabivõrkusid sisse ja püüdsime paar tundi kala ning võtsime uuesti võrgud välja. Saime ca 5 mõõdus krabi. Liis püüdis vahepeal paadist ühe päris hea kala. Kõik karjusid, et tõmba see raibe nüüd paati ometi. Väljas hakkas pimedaks minema. Hiljem jõekaldal sõime ookeanivees keedetud krabisid. ÜLIHEA. Ma püüdsin 2 suurt mangrove jack kala, mis pidavat olema poodidest ostes või restoranis süües päris kallis. AGA, enne neid kalasid tuli mingi SUUR peletis mulle konksu otsa, mul oli näpp tamiili peal ja tõmbas mulle näppu suure vao sisse ning tagatippu spinningu käest ära, plaks vette. Peaaegu hüppasin järgi, et spinna kätte saada, kuid ei jõudnud, spinna läks nii kiiresti minema. Kõik toimus taskulambi valguses. Olin ilgelt õnnetu, sest see ei olnud minu spinning. Ma ei ole harjunud mingite elukatega, kes sul vees ujuvad. Eestis on asjad vähe teistmoodi :) Tagasi kodupoole sõitsime autotulede valguses mööda liiva, ookean paremal uhub randa ja hästi paljud väikesed krabid jooksid vette vutvutvut. Selline päev oli siis :) Ma ei teagi, kas mul varem üldse nii elamusterohket päeva on olnud :)



Paar päeva hiljem tegime bosside juures õhtusöögi, sõime kala, ajasime juttu ja mängisime Sequence'i mängu. Mina ja Robert võitsime Liisi ja Nitat ;)

Ja see pole veel kõik. Järgmisel nädalavahetusel käisime töökaaslastega Natural Waterslide'il (naturaalne veeliug). Asus mägede vahel, kuhu pidi jalutama läbi vihmametsa ca tund aega. Rahvas lasi alla sealt igatpidi, kuid meie Liisiga ei lasknud, sest see oli liiga ohtlik. Vahepeal tulid veel mingid võõrad sinna, kellest osad tegid ikka jõhkraid napikaid, riivasid kiviseina ja see koht, kuhu vette lasid lõpus, oli ka kividest pungil. Ühel tüdrukul oli väike marrastus jalal. Aga, see on koht, kus on varem inimesi surma saanud küll. Helikopteriga lennatakse sinna ja tõmmatakse helikopterisse, sest muud võimalust ei ole.

Vihmamets



Johannes

Jocha

Triibud

Vaal

Austraallased on meeletud raha peale mängurid ja siin on popp asi ratsavõistlus ning ühel sellisel me ka käisime Townsville'i linnas. Panustasime kah ühele hobusele, kes oli eelmise aasta põhisõidu võitja, teistest hobustest aasta noorem ja ilmselgelt suure potensiaaliga. Aga midagi läks nihu sellel hobusel ja ta tuli tagant kolmandaks :) Kaotasime 20 dollarit. Ratsavõistlustel ei käida t-särgi ja plätudega. Inimesed panevad oma kõige paremad riided selga. Eriti naised. Meeletud kostüümid, kübarad, kingad ja ehted. MEELETU. Palju pidi olema nii, et need megakenad naised joovad õhtu lõpuks ennast kännuämblikeks ja siis vedelevad oma ilusates kleitides keset teed ja muru. Aga tegelt, ega raske on ju käia ka oma 20 cm kontsadega :D Võistlus ise oli väga põnev ja kaasakiskuv.




Ühel toredal päeval käisid meil külas Merit ja Villem. Merit on mu onu tütar ja Villem on Meriti peigmees :D haha. Mööngem tõika, nii on. Villemiga oleme Eestis jõhkrad kalamehed, kui Eestis tagasi oleme, siis lähme kalale. Igaljuhul Villem tutvustas meile kookospähkli maailma ja peale seda järgmine päev me olime Liisiga natuke kookospähklisõltuvuses ja tõmbasime oma karavanipargis puu otsast tosina kookospähkleid alla. Koorisime ära, jõime kookospiima ja sõime kookospähklit ennast ka. ÜLIHEA. Ja siis läksime basseini, sest väljas oli üle 30 kraadi sooja.



Käisime siin vahepeal jälle kalal ja see oli päris huvitav kord taaskord. Nägime igasuguseid erinevaid loomasid vabas looduses. Robert tõmbas võrguga veest välja puffer fishi. Tegu on kalaga, kes ohu korral tõmbab ennast õhku täis ja näeb välja nagu pall. Naljakas on see, et tal on silmad täiesti pahupidi. Täpselt nagu õhupall. Täielik komöödia. Panime ta vette tagasi, veidi hõljus veepeal, siis lasi õhu välja ja ujus minema :) Nägime veel musta luike (tegelt see oli juba teist korda), faasanit, pelikani, carpet snake'i (vaiba madu, ei ole ohtlik), suurt siili ja lepard stingrayd (pooleteistmeetrise läbimõõduga rai). Liis püüdis ühe mangrove jack kala ja Robert ka ning meil oli jälle õhtusöögiks kala :)

Tomatite ja tšillide korjamise hooaeg sai läbi. Meil oli viimane päev ja viimase päeva lõpuks olid bossid suure külmakasti pannud jääd ja õlut täis. Jõime kõik jääkülma õlut, Liis õlut ei joo, ta jõi rummikokteili. Tegelt meil Liisiga ei olnud viimane päev. Teistel päkkeritel oli. Kuna me oleme suht tegijad ja saame bossidega hästi läbi, siis me jääme veel edasi tööle kuni hooajalõpuni, mis tähendab jõuludeni. Aitame neil mangosid korjata ja muid jooksvaid töid teha. Leidsin põllult muide eastern brown snake'i (pruunmao) peajupi ca 15cm pika. Suu oli lahti, talle vist väga ei meeldinud, kui ta oli traktori mingi aparaadi vahele jäänud. Ta oli veel täitsa pehme, niiet mitte ammu ei olnud ta surma saanud. Ahjaa, eastern brown snake on mürgisuse suhtes maailmas teisel kohal.

 Peale viimast tööpäeva olid lihased kanged

Tšilli põllul tšillimas

Ja seiklused ei lõpe veel, sest ees oli viimane töökaaslastega pidu. Bossid meil organiseerisid kneeboardi ja tube'i sõidu Peter Faust Dam järvel. Virumaa keeles põlvelaua ja nagu suure ratta sisekummi sõit paadi taga, hoiad käepidemest kinni ja annad tuld. Järve kaldal olime, kust ei puudunud grill, õlu, snäkid, liha ja inimesed. Esimeseks sõiduks oli põlvelauasõit, keegi millegipärast ei julgenud üldse selle põlvelauaga sõita nii, et mina olin ainuke. Põlvelaud osutus kõige ägedamaks asjaks üldse, peaaegu nagu lumelaud, aga täitsa teistsugune. Igaljuhul ma sain sellega väga hästi hakkama seal veepeal ja muidugi tõmbasin ühe känsa ka vette. Mitte midagi ei saa aru, kui kukud, peaalaspidi, külili, selili, pauhh, mauhh. Küll aga proovisid kõik inimesed tube'i, mis minu arust osutus palju hullemaks, sest sa ei saanud seda kontrollida, kuhu sa lähed. Ma olin peaaegu viimane sõitja ja enne käis Liis tuubiga sõitmas. See tüüp, kes paati juhtis, oli 21-aastane Roberti (meie bossi) poeg ja ma saan temaga hästi läbi, sest ta on kalamees :D Haha. Igaljuhul Chad tal nimeks ning ta küsis Liisi käest luba mulle haiget teha :D Haha. Aga ma teadsin juba tegelikult ette, et Chad ei tee mulle tuubisõitu lihtsaks ja nii oligi. Jörmi kiirusega üle lainete ja kurvis lihtsalt tõukejõud oli nii suur, et ma ei suutnud tuubi sirgelt hoida ja KÕMAKI tõmbasin ilge litakaga vette nii, et midagi aru ei saaud. Päris vastik oli tegelt, ninast, suust tuli lihtsalt vett sisse. Peale kukkumist ei saanud alguses korralikult hingatagi, sest kõik kohad olid vett täis :D AGA ei ole hullu, uuele ringile! Ja täpselt sama :D Ja ütleme nii, et raibe, kus see asi alles väsitab. Järgmisel päeval olid ülakeha lihased ikka päris kanged. Kaelad olid meil Liisiga nii kanged, et voodisse minnes ja voodist tõustes pidime kätega oma pead toetama, muidu pea ise ei oleks suutnud ennast üleval hoida :D

Viljar põlvelauaga

Viljar tube'iga känsa panemas

Liis tube'iga

Kolisime autost tuppa elama, sest niiskus ja kuumus oli nii suur öösel, et ei saanud lihtsalt magada. Meil on võrgud akende ees ja sealt ei tule nii palju õhku, kui võiks ning kui võrgud ära võtta, siis tulevad sääsed sisse. Lihtsalt võimatu. Nüüd on meil konditsioneer, telekas, külmkapp, voodi. Luks värk. Ei taha mõeldagi, et peame kuu aja pärast uuesti autosse kolima :D Aga õnneks me sõidame siis lõunapoole, kus läheb jahedamaks. Aga kohalikud räägivad, et erilist vahet ei ole. Seal läheb ka väga kuumaks. Eks siis näis.

Praeguseks oleme natuke mangosid korjanud, aga mitte palju, sest nad ei taha eriti valmis saada. Puhkame siin praegu pool nädalat ja siis tuleb tõsine töömaraton ca 20 päeva järjest. Vahetasin mõned päevad tagasi autol õli ja õlifiltri ära, samuti ka käigukasti filtri ja õli. Päris äge peab ütlema. Ise tehes hoiab palju raha kokku ja on palju põnevam. Ja teadmisi, kuidas asju teha, leiab internetist või George'i käest, kes on meil karavanipargis ja kunagi autosid parandanud. Tema käest ma laenasin tegelikult tööriistad, et neid asju üldse teha. Muidu oleks pidanud ise ostma või viima auto ikkagi parandusse.

Ja nii ta läheb, ostsin omale spinningu ja käisime eile bossidega jälle kalal. ütlesin Liisile, et tahaks mingit muud kala ka püüda, kui mangrove jacki. Ja saingi. Juba mängis rohkem ja isegi natuke raskem oli kaldale tõmmata, kui mangrove jacki. Väljas oli taaskord pime ja suurt midagi ei näinud, kuni kala taskulambi valgusvihku jõudis, RAI KALA konksu otsas raisk.

Shovel nose ray ehk labidanina rai

3 comments:

  1. Kala on täiega teema, ma vaatan. Tublid!
    "Vihmamets" ei näe välja nagu vihmamets...
    Põllutööpildid on väga kiftid! :)

    ReplyDelete
  2. No on alles seiklused! Täitsa pahviks võttis see lugemine!

    ReplyDelete
  3. Maris, ma võin sulle täieliku padriku pildi ka saata ;)
    Tiiu, jaa ;)

    ReplyDelete