Friday, November 28, 2014

Broome'ist Katherine'i

12.04 Vanemad lennukile pandud ja sõitsime kohe otse Broome'i linna, kust algas taas töökoha otsimine. Läksime õhtul mingisugusesse päkkerite hostelisse, mis oli suht vastik koht. Magasime küll kaheses toas, kuid seinad kostsid päris hästi läbi, toas oli minimaalselt asju, et midagi lõhkuda ei saaks, voodi krigises iga liigutuse peale ja öösel kakerdas mingi vend koridoris ringi, ropsis kõik kohad täis. Ilmselt ropsis õue lillepeenrasse ka, sest hommikul oli ikka tõsine oksehais ühe koha peal. Kusjuures niiskust võis olla Broome'is kuskil 90%. Õnneks lülitati päevaks konditsioneerid välja ja kõik said seda niiskust täie rauaga nautida. Ainult retseptsiooni kutt pidi oma klaasikastis mõnusat jahedat õhku kannatama.

Töökoha otsimisest. Kusjuures viimase töökoha otsimisest, sest peale seda töötamist me lihtsalt sõidame Austraaliast ära. Aga see ei lohutanud mind, sest ma olin suutnud juba päris kõvasti tööotsimist vihkama hakata, sest see on ikka paras kepp. Tööotsimise põhireegel on: valeta. Kui sa ei valeta, siis sa ei saa tööd. No mingi aja jooksul saad tööd aga see võib olla alles 1 kuu pärast. 

13.04 Järgmisel päeval leidsime kuskilt kuulutuse, et seal otsitakse ühte karavaniparki paarikest, kus naispool hakkaks hoolitsema koristamise eest ja meespool remontimise ning karavanipargi korrashoidmise eest. Kõik oli suurepärane, jätsime hea mulje. Näha oli, et me sobime ideaalselt, aga nad tahtsid inimesi omale vähemalt 6 kuuks. Ja meie muidugi ütlesime, et 6 kuud meil ei ole. Saame jääda 3 kuuks. Vale vastus sõbrad! Te ei saa tööd. Ja nii oligi. Ilmselt paari tunni pärast tuli sinna järgmine paarike, kes ütles, et nad saavad jääda küll 6 kuuks, aga reaalselt ma olen 100% kindel, et need päkkerid tõmbasid ka umbes 3 kuu pärast sealt lesta. Sorri, aga ma ei saa nii teha, süda ei luba.

Olime seal rõvedas okse-hostelis kaks ööd ja siis otsisime karavanipargi, kuhu pikemaks jääda, sest tundus, et Broome on suhteliselt lootustandev koht töö leidmiseks. Veetsime terve päeva raamatukogus töökuulutusi sirvides ja CV-sid printides. Enne raamatukogu avamist oli parkla paksult päkkeribusse täis, sest raamatukogus oli tasuta internet. Raamatukogutöötajad olid mõnusalt häiritud seljakotireisijate päevast päeva külastamisest. Oli tunda ebaviisakust. Järgmisel päeval plaanisime suurt rünnakut Broome'i majutusasutustele, ja nii ka tegime. 

16.04 Käisime läbi umbes 30 majutusasutust, kust vahepeal ka selgus tõsiasi, et iga päev pidavat seda sama tegema 20+ päkkerit. Üks retseptsionist näitas meile sama päeva CV-de hunnikut, mis tekitas Broome'ist lahkumise tunde. Töö saamise protsent oli peaaegu olematu.

17.04 Järgmisel päeval viisime veel paari kohta CV-d ja võtsime pärastlõunal CableBeach rannas aja maha. 18.04 Kuna töö otsimine väsitab päris palju, siis otsustasime ühe puhkepäeva veel võtta, haha. Ja tegime turistipäeva. Käisime vaatamas kohalikke vaatamisväärsusi ja veidi linnast väljas 12 miili linnupargis. Lisaks helistasime veel kõikvõimalikesse kohtadesse, samuti proovisime tööle saada pärlifarmi, mis on üldiselt võimatu, kui just ei valeta. Me Liisiga uurisime Illimari käest, kas ta teab mõnda kontakti mõnes pärlifarmis, sest Illimar mõned aastad tagasi ühes sellises ju töötas. Tänks Illimar kontakti eest. Helistasin, rääkisin ülitähtsat juttu ja Illimari see mees teadis väga hästi, kuid töö suhtes tulemust ei tulnud. Oleks pidanud ka ütlema, et me töötasime Illimariga koos Balti Kilu laeval.

 Boab puu

Hiina surnuaed 

Hiina surnuaed

 Ansip ehk bush stone-curlew (linnupark)

 Must kakaduu

 Naeruhiidkalur ehk kookaburra on Austraalia rahvuslind. Kuulub jäälindlaste sugukonda nagu ka meie väike jäälind. Nii, et meil on Austraalias sugulased :) Peale selle on nad väga naljakad tüübid ja suurepärased häälte matkijad. Kui neid naermas kuulda, siis võib ennast herneks naerda.

Ben, ring your bell! See on Ben, kellele meeldib oma kella helistada, kui teda ilusti paluda. 

Staircase to the Moon ehk trepp kuuni. See on looduslik nähtus, mis tekib tänu täiskuule ja loodetele. Seda on võimalik näha kindlatel kuupäevadel Austraalia läänekaldal.

Trepp kuuni on väga populaarne vaatamisväärsus nagu ka pildilt näha.

 Cable Beach

Mõõna kunst

19.04 Viimane ponnistus. Käisime veel CV-sid viimas ühes Zoo-nimelises kohvikus, kuigi me mõlemad Liisiga tahtsime suure kaarega mööda käia baari- ja kohvikutööst. Tahtsime olla vaikselt kuskil nurgas ja klientidega mitte suhelda. Nähes, et 7 päeva jooksul meeletul hulgal tööd küsimas käies ei ole mitte mingit tulemust, otsustasime lahkuda Broome'i linnast ja liikuda mööda läänekallast ülespoole.

20.04 Jõudsime Derby-nimelisse linna. Linnake, mis asub orva sees. Siin on mõnusalt pruunikas sogane ookeanivesi, lademetes krokodille ja looded, kus veetase erineb üle 10 meetri. Tõusu ajal tuleb vesi ümber linna. Seal ujuda ei saa ja ei tohi, sest suure tõenäosusega peale seda ujumist, ujud sa juba juppidena. 

 Derby sadam

 Derby sadam

 Derby sadam

Krokodillihoiatus 

Mõõna ajal nägi linna ümbrus selline välja 

21,04 Käisime tööd otsimas kõikides hotellides, motellides, karavaniparkides ja lõpuks midagi näkkas hoopis vanadekodus. Neil pidavat tõsine tööjõupuudus seal olema. Nii hea tunne oli seda kuulda, et võtsime kohe paar vaba päeva, sest tunne oli lihtsalt suurepärane :D haha. Tegelt mitte. Vanadekodus polnud bossi kohal ja lubasime järgmisel päeval kohale minna. Seniks otsisime omale muidugi karavanipargi, mis oli hästi korralik, odav ja inimestest tühi, sest praegu ei ole hooaega.

22.04 Järgmisel päeval läksime vanadekodusse tagasi, täitsime hunniku pabereid enda kohta, tahtsid isegi passikoopiaid saada. Said, ei olnud probleemi. Andke lihtsalt tööd. Aga jäime siis tööootele ja läksime kohalikku basseini ujuma. Meeletu hunnik lapsi ja enamus nendest täielikud aborigeeni murjanid. Enamus suht sama nägu. Kohtasime seal ühte vanemat Ameerika naist, kes pidavat seal oma mehega olemas. Teadis Eestit küll, vist.

Karavanipargis, kus me elasime, elas ka üks saksa paar. Juhtusime nendega jutustama. Nad töötasid selles linnas ühes bensiinijaamas ja said päris head palka. Selgus, et nad lahkuvad kahe nädala pärast ja meil on võimalus nende töö saada. Läksimegi viisime oma CV-d sinna bossile ja ta pidi järgmiseks päevaks ära otsustama.

 Boab puu karavanipargis

Prison boab tree. Kunagi puhkasid selle puu juures jalga aborigeenidest sunnitöölised. Nad toodi Lääne Kimberlyst kettidesse aheldatuna Derbysse ja sunniti tööle pärlipaatidel. See puu on ka traditsiooniline aborigeenide pühapaik. 

23.04 Järgmisel päeval läksime kohalikku raamatukokku internetti jahtima, täiesti tasuta oli! Raamatukogunaine oli muidugi hämmingus, et see tasuta on, kuna ei tohiks olla. Tavaliselt olla see seal raha eest. Näha oli, et naine oli häiritud meie külastusest, kuid ütles, et kui see on tasuta, kasutage siis. Kasutasime raisk terve interneti ära. Vähemalt nii mulle tundus, et seda see naine kartis. Järgmisel päeval tagasi läksime, oli internet kinni pandud. Boss oli ära keelanud. Internetiteema on Austraalias ikka suht naljakas. Kogu Austraalia internet jättis mulle 15 aasta taguse mulje, kui kodus sai modemiga krõbinal internetti helistatud ja kaua ei tohtinud seal olla, sest see maksis. Austraalias küll sissehelistamist ei ole, kuid ülejäänud on sama. Interneti kasutamine on patu asi. Palju ei tohi kasutada. Läksime siis kohalikku kohvikusse internetti, mis tuli välja, et on parooli all ja et netti saada peab midagi ostma. Ostsimegi kaks närust röstisaia 17 dollari eest ja tuli välja, et päris kalli interneti saime.

25.04 Vahepeal selgus, et vanadekodust saame vastuse alles 5 päeva pärast. Bensiinijaama boss ei olnud ka helistanud ja otsustasime, et lähme kohale ja otsime ta üles. Saksa paarike ütles meile, et me vahepeal olid välja ilmunud mingid inglased, kes ka oma CV-d sinna andsid. Bossi igaljuhul ei leidnud, saime bossi telefoninumbri sakslaste käest ja helistades selguski tõsiasi, et bensiinijaama tööd me ei saa. Asjad on taas lootusetud ja otsustasime, et laseme Derbyst jalga. Järgmine sihtpunkt Fitzroy Crossing, palju aborigeene, väike koht ja tööd ei ole. Sõitsime edasi Halls Creek'i, kuhu jäime ööseks, et järgmisel päeval kohaliku tööotsinguga tegeleda.

 Mini termiidipesa

 Villu püüab mulle boab puu pähklit

 Termiidipesad

 Märjahooaja tagajärjed


 Varjudemäng

Veetase pidi ikka päris kõrge olema

See külaline meie auto esiklaasil peaks olema üks palvetaja putuka liikidest. 

Teel Kununurrasse

26.04 Järgmine päev, aborigeene veel rohkem ja tööd veel vähem. Sõitsime edasi Kununurra-nimelisse linna, mis oli juba suurem linn. Aru sai juba selle järgi, et seljakotireisijaid oli kõvasti rohkem. Läksime kohalikku bensukasse, ostsime omale süüa. Sõime seal samas bensuka kõrval. Pärast söömist tuli üks aborigeeni mees, käis selle koha peal ringi, kus me sõime ja vaatas maha nagu otsiks, kas äkki kukkus midagi söögipoolist maha. Liis ütles, et lähme ostame talle midagi süüa, ma vaidlesin vastu, et ei, ma ei usu, et ta süüa tahab. Igaljuhul minu eestvedamisel sõitsime ära. Sõitsime taaskord Karavaniparki, mis oli sellest bensukast umbes 300 meetrit eemal, küsisime karavanipargist ka töö kohta, kuid naine seal ei osanud midagi tarka öelda. Selgus, et Katherine'is on ka üks Eesti tüdruk, kellega me kohtusime teisel pool Austraaliat Athertonis mingis hostelis. Uurisime temalt ka töövõimaluste kohta, kuid selgus, et temagi meid eriti aidata ei saa. Ma hakkasin Liisile raiuma, et me peame minema Darwinisse, see on suur linn ja seal on rohkem võimalusi. Olime alguses karavanipargis võtnud kaks ööd, kuid läksin paari-kolme tunni pärast tagasi retseptsiooni ja küsisin teise päeva raha tagasi, kuna otsustasime, et paneme järgmisel hommikul kohe Darwinisse ajama. Ja nii oligi.

Mustad kakaduud

27.04 Jõudsime otsapidi Katherine'i linna, sest ühe jutiga Darwinisse põrutada, oleks old liiga pikk maa. Igatahes ootas meid ees veel rohkem aborigeene. Valgeid nägusid polnud üldse näha. No tõesti võtke heaks või pange pahakas, aga nendel aborigeenidel on ikka päris õudsed mordad ees. Midagi nad teha ka ei viitsi. Tšillivad koos kõigi oma kümne lapse ja asjaga suvalistes kohtades päevad läbi nagu kaubanduskeskustes, bensiinijaamades jne. Tööd me seal otsida ei julgenud, aga jäime sinna ööseks mingisse karavaniparki. Saime mõnusa parkimiskoha, kus ka magada. WC'd ja duširuum ja köök olid kohe kõval. Peale meie oli seal veel inimesi umbes 10 tükki. Õhtul ühel hetkel tuleb üks tüdruk kiljatades vetsust välja, läksin ka vaatama, mis toimub ja selgus, et dušikabiini ääre peal, kus see tüdruk pesi, oli parajalt jäme ca 2,5meetrine püüton tukkumas. Algul muidugi ei teadnud keegi, kas tegu on mürgimaoga või mingi muu maoga aga jah. Pärastpoole läksime veel vaatama, siis oli see madu juba edasi liikund ja roomas parajasti kuskile teise ruumi seinaäärte peal. Hommikul ütlesime karavanipargi inimestele, et teil on madu siin, mille peale nad ütlesid, et nad teavad seda, nad ei ole lihtsalt teda veel kätte saanud :) Vinge! 

 Dušširuumi koduloom


28.04 Sõitsime Darwinisse, kus saime väga ilusa punkti pandud meie Austraalia seiklustele.






4 comments:

  1. :D Tänks, tõite häid mälestusi meelde. Mäletan oma esimest kohtumist Bush stone-curlew linnuga (see ansip on vist Viljari väljamõeldis?...uurisin järele, eesti keeles on nimeks rand-jämejalg) Brisbane'is. Tüübid kangestuvad ja jäävad täiesti liikumatuks, lootes, et me neid ei näe. Kui veel lähemale läksime, siis hakkasid sisisema ja lõpuks jooksid oma pikkade koibadega põõsasse peitu.
    Boab puud on väga sürreaalsed, teised puud kindlasti narriksid neid, kui nad rääkida oskaks.

    ReplyDelete
    Replies
    1. Hehe, see Ansip on minu väljamõeldis jah. See lind seisis liikumatult ühe koha peal ja vaatas lihtsalt otsa, silma pilgutamata, täpselt nagu Ansip. Mingi nurga alt oli selle linnu silmakuju isegi nagu Ansipil. Rand-jämejalg. No on nimi :) Rand-jämejalg Ansip. Üks jämejalg kusjuures oli päris julge kuskil, tuli süüa nuiama, kui kuskil karavanipargis olime. Suure tõenäosusega narriks teised puud boab puusid jah ;)

      Delete
  2. Põnev seiklus oli teil seal. Hästi kirjutatud jälle, ma sain kohe mitmeid kordi kõhutäie naerda!

    Kuidas te siis ei õppinudki seal valetamist selgeks(= Ega valetamine ei ole paha. Liiga palju või liiga vähe valetamist on halb. Kõike õiges koguses ja õigel ajal on alati hea ning tervislik. Aga loomulikult töötasime me koos Balti Kilu laeval, kas sa siis ei mäleta=D See töö otsimine oli seal Aussis tõesti omaette kunst ja teadus või õigemini hea õppetund.

    Ansip on küll geniaalne nimi sellele linnule. See inglise k. nimi on nii keeruline välja öelda, nii et järgmine kord tean – Ansip aka Rand-rämejalg. Mina sain nende lindudega lähemalt tuttavaks Hõuli-Mõuli saarel kus töötasin viimasena. Väga kriipi häält teevad õhtuti pimedas. Kui neile läheneda, siis sisisevad ja selline tunne on nüüd tuleb veel kallale ka. Huvitavad linnud. Naeruhiidkalur on küll ilus eesti k. nimi, ma ei teadnuki. Need lahedad linnud olid minu vaieldamatud lemmikud. Aussi linnud on ikka nii teistmoodi ja seepärast meile erilised ning meeldejäävad.

    Täitsa põnev kohe, et mis te siis seal Darwinis lõpuks leidsite ja tegite.

    ReplyDelete
  3. Nüüd mäletan juba väga hästi, et me töötasime Balti kilu laeval koos :D Tööotsimine on hea õppetund jah. Kogu Austraalia on üldse nagu üks kursus, igast uusi asju saab teada ;) Ansip tegi päris spuukit häält jah. Õudusfilmi materjal.

    ReplyDelete